Dmitri Dmitrijev: kas "õiglane üleminek" on Ida-Virumaa jaoks probleem või lahendus?

Dmitri Dmitrijev, riigikogu liige, Keskerakond Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Euroopa Liidu rohepööre on käivitanud tulise kliimadebati ka Eestis ning peaeesmärk − kliimaneutraalne Euroopa − on kõigile igati arusaadav. Suund on õige, aga Brüsseli poliitikate kiire ja pimesi kohaldamine pole meile kõige parem lahendus.

Siin ei aita vaid tühi jutt rohelisest mõtteviisist. Ida-Virumaa tuleb muuta rohelisemale tulevikule orienteeritud tööstuspiirkonnaks, mis on atraktiivne nii investoritele ja ettevõtetele kui ka elukeskkonnana inimestele.

Et rohepööre oleks kaasav ning õiglane kõikide regioonide ja tööstusharude jaoks, on Euroopa Komisjon valmis eraldama esmapilgul raskesti hoomatavaid summasid selleks, et turgutada kohapealset majandust ja elu. Kuid numbrite taga sisu nägemiseks tuleb need alustuseks paigutada konteksti − mõista, mille kompensatsioonina see raha tuleb ning kas see on piisav.

Teiseks peab olema selge plaan raha paigutamisel, et see raha suudaks ka reaalselt oma eesmärki täita. Kui me Eesti tingimustes räägime õiglasest üleminekust, siis on selge, et õiglane peab see olema eeskätt Ida-Virumaa suhtes, mis rohepöördele kõige suurema ohvri peab tooma. Ma ei mõista siin poliitikuid, kes püüavad leida võimalust õiglase ülemineku fondi abil lahendada muid küsimusi ja otsivad võimalust suunata osa rahast väljapoole Ida-Virumaad.

Roheogaruses ei tohiks me hakata enneaegu lämmatama maailmas unikaalset põlevkivitööstust, mis otseselt või kaudselt pakub tööd kümnetele tuhandetele inimestele.

Euroopa Liit on sõnastanud rohepöörde eesmärgi laias laastus nõnda, et eesmärk on süsinikuneutraalsus, kuid kogu üleminek peab toimuma nii, et see toetaks Euroopa majanduse hapravõitu konkurentsivõimet ning elavdaks innovatsiooni. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb kindlasti muuta majanduse struktuuri, moderniseerida tööstust, optimeerida energiakasutust ja viia energiamajandus uuele tasemele.

Kogu see üleminek peab Ida-Virumaal tagama tööhõive koos töötajate oskuste arendamisega, inimeste sissetulekute ja heaolu säilimise ning elukeskkonna parandamise. Mõnikord jääb mulje, et nendes küsimustes on äärmiselt vähe sisusse minemist ning tehakse heal juhul pool arvutusest, näiteks valmistudes nn Põxitiks alternatiive pakkumata.

Nii on ka avalik debatt Ida-Virumaa tuleviku üle roheleppe valguses jäänud siiamaani lahjaks, sest põlevkivist loobumise puhul ei ole meil siiani vastuseid paljudele küsimustele. Kuidas näiteks tagada tulevikus strateegiline elektrienergiaga varustatus, vältides samal ajal elektrienergia hinna järsku tõusu ja meie tööstuse konkurentsivõime langust või energiajulgeoleku vähenemist.

Paide arvamusfestivalil nentis ka Eestimaa Roheliste Liikumise juht Madis Vasser, et üleminekuplaan peaks olema järkjärguline, mitte toimuma üleöö. Sujuv üleminek aga tähendaks esiteks seda, et raha, mis õiglase ülemineku raames Ida-Virumaale eraldatakse, jõuaks ka päriselt Ida-Virumaale, mitte ei sulaks muude jooksevkulude või eelarveaukude lappimiseks. Teiseks on oluline luua uusi töökohti, tagada vajalik väljaõpe, et noored ei hülgaks Ida-Virumaad.

Kogu Ida-Virumaa majandusstruktuuri muutmisel peaks suur roll olema teadus- ja arendustegevusel ning innovatsioonidel.

Jätkusuutlikult majandava Ida-Virumaa tuleviku mõttes oleks kõige loogilisem koostöö praeguste Ida-Virumaal tegutsevate suurettevõtete ja tööandjatega. Roheogaruses ei tohiks me hakata enneaegu lämmatama põlevkivitööstust kui maailmas ainulaadset tööstusharu, mis otseselt või kaudselt pakub tööd kümnetele tuhandetele inimestele.

Üha sügavamas ressursisõltuvuses Euroopa taustal tuleks Ida-Virumaa tööstustraditsiooni, -võimekust ja võimalusi vaadelda mitte probleemi, vaid võimalusena. Realistidena mõistame isegi, et kunstlikult loodud inkubaatoritest saavad vaid kestad, millele sisu loomine saab olema toetuste lõks, mis konkureerib eeskätt teiste toimivate Eesti ökosüsteemidega, samal ajal kui selle reaalne mõju regiooni arengule oleks piiratud või olematu. Samas on Ida-Virumaal arvukalt tööstusalasid ja -komplekse, mida nüüdisajastades oleks võimalik arendada 21. sajandi väärilist tootmist, mis elavdaks majandust ja looks töökohti.

Rohepöörde teine eesmärk on innovatsioon ja piirkonna konkurentsivõime tõstmine. Osa meie ametnikke ja poliitikuid kipub asju liialt lihtsustama. Euroopa Liit ei nõua tegelikult meilt põlevkivitööstuse kohest sulgemist, vaid uusi, efektiivseid ja nutikaid tootmislahendusi, mis tõstaksid konkurentsivõimet, vähendades seejuures keskkonnamõju.

Õiglase ülemineku visiooni arendamisel peame kaitsma olemasolevaid Ida-Viru tööstusharusid, eeskätt põlevkivitööstust, et võita aega ettevõtetele uute tehnoloogiate ja ärisuundade arendamiseks.

Üleminekuaega vajab ka Eesti riik, mille eelarvesse panustab põlevkivitööstus igal aastal ligikaudu 250 miljonit eurot maksutulu. Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter nendib ajakirjas TööstusEST, et tööstuse Euroopast väljaviimine ei ole lahendus. Tööstust tuleb moderniseerida, muuta keskkonda veelgi säästvamaks, arendada ringmajandust ja samas üle vaadata nii tarbimismudel kui ka -harjumused.

Kala asemel on targem anda inimesele õng, kuid tühja jõe kaldal pole õngega midagi peale hakata. Õiglase ülemineku keskne küsimus on Ida-Virumaa säilitamine konkurentsivõimelise ja investoritele atraktiivse tööstuspiirkonnana, soodustades uusi ärimudeleid. Riik peab ülemineku ajal olemasolevat tööstust toetama, aga mitte ohverdama kliimapoliitika altarile Ida-Virumaa inimeste töökohti, sissetulekuid ja konkurentsivõime langust.

Piirkonna tööstus- ja kaevandamiskompetentsi ning võimekuse säilitamine ja nüüdisajastamine võib olla just see, mis tagab Ida-Virumaale mitte ainult regionaalse, aga võib-olla koguni üleeuroopalise konkurentsieelise.

Dmitri Dmitrijev on Ida-Virumaa õiglase ülemineku juhtkomisjoni liige.