JUHTKIRI Ükskord peab kogu gümnaasiumiharidus olema riigikeelne

Narvas on tulnud aastaid võidelda eestikeelse gümnaasiumihariduse säilimise eest. See pilt pärineb 2013. aastal toimunud meeleavalduselt. Foto: Irina Kivimäe

Kas Narva võimude ja haridusministeeriumi kokkulepe teha piirilinna ikkagi kaks gümnaasiumi − üks eestikeelne ja teine, kus õpitakse ka vene keeles − on hea või halb otsus, on praegu keeruline hinnata. 

Heaks saab esialgu pidada seda, et otsus on parem kui pikaajaline kahe heinakuhja vahel olemisega seotud ebamäärasus, mis võib sobida poliitiliste intriigide punumiseks, aga ei tule kuidagi kasuks Narva noorte tulevikule. 

Ühelt poolt peaks olema loogiline, et kui põhikoolid on teinud normaalset tööd ja noored on üheksa aastat õppinud eesti keelt, siis ei tohiks tekkida mingit küsimustki selles, et gümnaasiumiastmes oleks vajadus õppida osa aineid vene keeles. Kahjuks on reaalsus hoopis teistsugune, mida kinnitab ka Kohtla-Järve näide, kus üle saja noore polnud võimelised eestikeelses gümnaasiumis õppima. Võib eeldada, et Narvas, kus eesti keel on iga päev kasutuses veelgi vähem kui Kohtla-Järvel, on selliseid noori rohkemgi. 

Selline olukord on kivi nii haridussüsteemi, kohalike põhikoolide kui ka lastevanemate kapsaaeda. Aga selle heitmine ei vii edasi − on vaja sisulisi muutusi. 

Praeguse lahenduse puhul on hea, et Narvas säilib eestikeelne gümnaasium, ent samas on tugev väljakutse, kuidas tagada seal tugev õppekvaliteet. 

Samamoodi on oluline, et teise nii-öelda 60/40 gümnaasiumi rajamine ei tähendaks, et kõik jääb endistviisi. Riigigümnaasiumil peab olema selge plaan, kuidas liikuda täieliku eestikeelse gümnaasiumi ja kvaliteetsema hariduse suunas, ning tulevasel juhtkonnal tahtmine see ellu viia. 

Ükskord peab kogu gümnaasiumiharidus Eestis muutuma riiigikeelseks. See "ükskord" ei tohi tähendama ebamäärast tulevikku, vaid eeldab konkreetsete tähtaegadega tegevuskava selle eesmärgini jõudmiseks.