Kalev Kallemets: aeg saab otsa

Kalev Kallemets. Fermi Energia juhatuse liige Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ideaalne tuumajaam jääb paberile, paremuselt järgmise peame aga valmis ehitama, sest aeg kliimamuutuste pööramiseks ja energiadefitsiidi vältimiseks saab lihtsalt otsa.

Augusti alguses juhtusime Kundas ühe kohaliku tegusa ettevõtjaga tuumajaama teemal põgusalt mõtteid vahetama. Küsimusele, millise tuumajaamaga ta oma kodukandis nõus oleks, kui lõpuks valik just sinna peaks sattuma, vastas ta selgelt ja viivitamata: "Tehke selline, mis töötab!"

Esimeste tuumaallveelaevade rajaja admiral Hyman Rickover oli ka esimeste tuumaelektrijaamade ristiisa ning ta eristas teineteisest paberreaktoreid ja pärisreaktoreid. Tema vaade oli, et paberreaktorid on lihtsad ehitada ning lahendavad kõik probleemid. Pärisreaktorid on keerulised, nõuavad tohutut inseneritööd ka pisidetailide kallal ning ületavad eelarvet. See vaade on mõnevõrra küüniline, kuid omab iva ka Eesti jaoks. Me ei saa endale lubada tuumajaama, mis ei tööta või mida pole olemas. Me ei saa endale lubada esimest omatüübilist.

Tuntav elektridefitsiit tekib kogu Põhja-Euroopas juba nelja aasta jooksul, kui Saksamaa enda tuumajaamad sulgeb ning CO2 hind paneb kinni kivisöejaamad. Eestisse jõuab see defitsiit ilmselt aasta hiljem.

Tuumaenergeetika on nagu iga teine energeetika- või tööstusharu − teadlased teevad uusi avastusi, mille abil püüavad insenerid luua järjest paremaid tehnoloogiaid ning sektor areneb seetõttu pidevalt. Võrdluseks: kui kakskümmend aastat tagasi toimus lennumasinate ja autode disainimine tuuletunnelites, siis tänapäeval teevad näiteks Space-X ja Tesla seda arvutisimulatsioonide abil. Samasugused ülivõimsad simulatsiooniarvutid on kasutuses ka uute reaktorite töö- ja ohutusparameetrite väljatöötamisel.

Põhilised eelised teiste energialiikidega võrdluses on aga jäänud samaks − tuumaenergia on sama ohutu kui taastuvenergeetika, seejuures puhtam ja ressursisäästlikum ning sama kindel ja ilmast sõltumatu kui fossiil- või hüdroenergia.

Seni on tuumaenergiat tootnud vaid suurriigid, kuid väikeste moodulreaktorite arendamine on loonud võimaluse ka väiksematele. Ka töötavaid reaktoreid on võimalik teha väiksemaks, lihtsamaks, ohutumaks ja soodsamaks. See on kõige usutavam suund. Eesti tingimustesse sobivad ja siinsel elektriturul konkurentsivõimelised reaktorid on maailmas valdavalt veel arenduses, kuid olles juba loamenetluses ning saanud USA riiklikku arendustoetust, alustatakse ehitust eelvalitud kohtades juba enne 2025. aastat.

Et mitte igavesti rääkida kümne aasta kaugusest tulevikust, tuleb ühel hetkel teha ka Eestis tuumajaama tehnoloogia osas valikuid. Maailmas on arenduses ligi 50 erisugust uut tuumareaktori tüüpi, mille seast valisime koos Belgia insenerettevõttega Tractebel välja neli USAs või Kanadas juba loamenetluses olevat ning Eestile potentsiaalselt kõige sobivamat lahendust.

Fermi Energia jälgib neid arendusi ning verifitseerib koos Eesti ja rahvusvaheliste uurimis- ja teadusasutustega esitatud väiteid nii ohutuse, majandusliku tasuvuse, ehitusperioodi pikkuse kui ka muude oluliste kriteeriumide kohta.

Kindlasti on tulevikutehnoloogiad põnevamad kui järeleproovitud ja edasiarendatud tänapäeva reaktorid. Ka meie Fermis peame tuleviku tuumajaama planeerides olema ühtaegu tulevikku vaatavad visionäärid kui ka kahe jalaga maa peal olevad skeptikud. Me ei saa teha valikut enne, kui ükski neist neljast pole end korralikult tõestanud, kuid me ei saa jääda ka lõputult ootama. Saavutamaks tegelikku heitmeta elektrit iga ilmaga, tuleb pigem varem kui hiljem asuda planeerimismenetlusse ning siis peab tuginema andmetele, mis on usutavad ja põhinevad töökogemusega tehnoloogial.

Aeg kliimamuutuste tagasipööramiseks on aga otsas. Erisuguste kliimateadlaste hinnangul võib kogu maailma allesjäänud "süsinikukvoot" senise tempo juures olla vaid 10 aasta CO2 heide, 400 gigatonni. Selle koguse süsihappegaasi atmosfääri lisamisel ületame Pariisi kliimaleppe punase joone ja planeet soojeneb üle 1,5 kraadi, võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga, ning 80 aastaga tõuseb merevee tase ligi 1 meeter. Narva-Jõesuu sanatooriumid, Toila sadam ja Tulivee keskus ei ole siis ilmselt kasutatavad.

Kuid kui me ei tee midagi, jätkame senisel kursil ning sulaks kõik pooluste ja Gröönimaa jää, oleks mereveetõus paari sajandiga 60 meetrit. Kasvuhoonegaase ei pea vähendama ainult energeetikasektor, vaid ka tööstus, elamumajandus ja transpordisektor. Euroopa madalaim süsinikujalajälg on tuumaenergia kasutajatel: Prantsusmaal, Soomel, Rootsil, Šveitsil ja Sloveenial.

Kuigi Eesti võiks saada sobiva tuumajaama kümne või keskkonnaministeeriumi hiljutise hinnangu järgi hiljemalt 15 aasta jooksul, tekib tuntav elektridefitsiit kogu Põhja-Euroopas juba nelja aasta jooksul, kui Saksamaa enda tuumajaamad sulgeb ning CO2 hind paneb kinni kivisöejaamad. Eestisse jõuab see defitsiit ilmselt aasta hiljem, kui sünkroniseerime end Venemaa ja Valgevene asemel Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga ehk lõpeb elektri import idast.

Seega jõuab enne tuumajaama ehituse algust minna olukord elektriga veel märksa keerulisemaks ja soosib see mõned aastat ka põlevkivist õli tootmist. Kuid üle 15 aasta ennustada põlevkivist elektri ja õli tootmist on liiga optimistlik. Selle ajaga tuleb Eestil teha mõistlikke, säästlikke ja kliimaeesmärkide täitmist toetavaid otsuseid, mis jõuavad ka pärisellu, mitte ei jää igaveseks paberile. Kindlasti esitame riigile omalt poolt ettepanekud tehnoloogiate osas, mis töötavad.