/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille kohaselt ei ole lubatud panna tänavatele pühendusnimesid, mis antud Eesti riigi vastu võidelnud ja tegutsenud isikute auks. See algatus oli põhjustatud asjaolust, et Narva linnavõim keeldus aastaid muutmast Tiimanni ja Daumani tänava nime, mis nõukaajal pandi aastal 1918 Narvas tegutsenud ning endast sinna verise jälje jätnud Narva töörahva kommuuni tegelaste auks.
Aastate eest tõstatas Põhjarannik esimesena selle küsimuse ning pikka aega linnavõim küll imiteeris tegutsemist lahenduse leidmisel, kuid tegelikult otsis aina põhjusi, miks tänavanimesid muuta ei saa. See muidugi tekitas küsimusi ja ärritust ülejäänud Eesti ühiskonnas.
Nimetatud fakt on vaid üks nüanss Narva linnavõimude senises käitumismustris, kust leiame pidevalt piirilinna võimu riigile vastandumise püüdlust. Siin tasub vaid meenutada erimeelsusi Narva linnamuuseumi rahastamisel, Vaba Lava toetamise ignoreerimist, eemaldumist sisekaitseakadeemia ujula rajamise projektist ning paljust muust. Narval on olnud arusaamatuid vaidlusi õiguskantsleriga, kui see on osundanud linna õigusaktide mittevastavusele seadusega jne.
Samas ei saa öelda, et riik oleks viimastel aastatel kõigele vaatamata Narva linna kuidagi ignoreerinud, ning riiklikud investeeringud on ju olnud märgatavad. Ometi pole me näinud piirilinna võimude poolt kuigi head tahet riigiga koostööd teha. Isegi gümnaasiumireformi osas käis kokkuleppe saavutamine üle kivide ja kändude. Ja kui me loeme nüüd Narva linnapea kurtmist selle üle, et Tallinnas ei võeta teda jutule, siis oleks ehk paslik ka peeglisse vaadata.