/nginx/o/2020/11/06/13459981t1h2903.jpg)
"Mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma?" on Ivo Schenkenberg "Viimses reliikvias" vihane ja nördinud, kui taas kord elusat poolvenda näeb. Mitu korda ma pean ühte ja sama suurettevõtet kiruma, küsin mina vihaselt ja nördinult, kui Omniva taas kord mulle käru keerab.
Suvel saatis hea sõber Tabasalust mulle väga oluliste sõnumitega kirja, mis jõudis minuni pika hilinemisega ja siis ka tänu ühe võõra isiku heasoovlikkusele. Nimelt reisis mulle Mäetagusele Tamme tänavale adresseeritud kiri Orule Kase tänavale. Minu aadress oli ümbrikule õigesti kirjutatud, saatja polnud ühtegi apsu teinud, aga näe, sellest postiametnikele ei piisanud. Õnneks sattus kiri headesse kätesse ning viidi Jõhvi postkontorisse, kust see siis lõpuks minuni jõudis.
Miks ma pean asju ajama pealinna inimestega, kes ei tea sedagi, et Jõhvi ja Mäetaguse vahe on tunduvalt lühem kui teekond Saaremaale ja tagasi?
Kõik on hea, mis hästi lõpeb, ütleb rahvatarkus. Aga vahel on mõnel heal paha maitse juures. Vahepealsel ajal on juhtunud seda koma teist. Paar minu saadetud kirja on haihtunud Omniva jälgimatutel postiradadel ja korra olen minagi võõra kirja tagasi saatnud.
Üks Saaremaa härra pani saare ühes otsas õnnitluskaardi posti, et see jõuaks saare teise otsa. Aga ümbrikurajakas võttis suuna läbi Tallinna hoopis Sillamäele ja jõudis jonkadi-jonkadi alles paari nädala möödudes adressaadini. Juubilar oli selleks ajaks oma tähtpäeva juba unustanud.
Oktoobri lõpus suutis Omniva mind lõplikult välja vihastada. Nimelt ootasin pikisilmi ühest Jõhvi asutusest ametliku sisuga kirja. Ei jõudnud ära oodata ja helistasin tollesse asutusse mitmel korral; töötaja ütles, et tema isiklikult pani ümbriku postkontoris kirjakasti.
Lõpuks siiski hakkas juhtuma! 28. oktoobril jõudis oodatud kiri minuni, kummastavad templid rändurkirja sisaldaval ümbrikul peal. 21. oktoobril oli kiri Jõhvi kandekeskuses; 23. oktoobril "peatus" kiri Saaremaa kandekeskuses, kus "puhkas jalgu" kolm päeva; 26. oktoobril oli kiri pealinnas ja läks veel kaks päeva, enne kui see minu postkasti jõudis.
Mäetaguse pole Jõhvist kaugel, aga miks otse minna, kui ringi saab, ja nii kestiski kirja ringreis nädala jagu päevi. Helistasin Omniva infotelefonil, vajutasin nuppe, kuulasin muusikat, sain teada, et parema teenindamise huvides mu kõne salvestatakse ja... Pagan võtaks! Kuidas saab sellist totrat ooteaega nimetada paremaks teeninduseks, aru ma ei saa?!
Noh, ja kui lõpuks elusa inimese hääl mulle vastas, olin ma juba üsna tõre. Seletasin noormehele, et nii ja nii, kiri jõudis minuni 20 km kauguselt kaheksandal päeval; käis ära Saaremaal ja Tallinnas ja et miks? "Milles probleem on?" küsis noormees vastu. No selle peale ma laksutasin nagu kuri ööbik pika laulu, mida ma Omnivast ja kogu sellest kremplist arvan. Loodan, et "parema teenindamise nimel" mu kõne ikka salvestati.
Postiteenused kallinesid 31. maist ja põhjuseks öeldi, et saadetakse liiga vähe kirju. Ahah, et kui markide hinnad lakke lüüa, siis hakkavad inimesed tihedamat kirjavahetust pidama. Lisapõhjenduseks toodi veel, et hinnatõus parandab teenuste kvaliteeti. Et kui ümbrikule panna 90sendine mark, läheb kiri kohale paari päevaga (mis on valeks osutunud); kui osta 1.50 maksev ekspressümbrik, on kiri adressaadil käes juba järgmisel päeval.
Siin on vihase naeru koht! Sest väga ja väga paljudes kohtades, kus postkontorid likvideeriti, on kas postipunktid või üldse mitte midagi. Ma võin ekspressümbrikule ka 10 euro eest marke lisada, kiri läheb teele heal juhul järgmisel päeval või kogunisti järgmisel nädalal.
Ja veel. Miks, põrgu päralt, peavad kõik saadetised läbi Tallinna käima?! Sellel päälinna teekonnal need kõrvalepõiked Saaremaale ja Sillamäele ja tont teab kuhu Tuutukülla juhtuvadki. Ja miks ma ei või oma maakonna kandekeskusest järele pärida, et mis põhjusel kohalik kiri ümbermaareisile saadeti? Miks ma pean asju ajama pealinna inimestega, kes ei tea sedagi, et Jõhvi ja Mäetaguse vahe on tunduvalt lühem kui teekond Saaremaale ja tagasi?
Mina olen nii vana, et mäletan seda tsentraliseerimist, kui kõike otsustas Moskva. Nüüd täielises Eesti Vabariigis on tsentraliseerimiskese Tallinnas ja armsa isamaa teistes keskustes ei otsustata midagi; neis on isegi telefoninumber salastatud.
Seda mõttesõlme mina oma nõukaaegse keskeriharidusega lahti ei haruta. Kordamine öeldakse olevat tarkuse ema, aga Omnivale korratakse küllap iga päev, et nendepoolne teenindus on nii halb, et raske oleks uskuda, et see veel halvemaks saab minna, aga saab... Ja ometi ei võeta õppust; ei taheta targemaks saada ega isegi targemana näida.
Tegelikult on see väga kurb, et minu üsna suures tutvusringkonnas on Omniva kujunenud sõimusõnaks. Et kui keegi midagi ära kaotab, untsu ajab või kuhugi hiljaks jääb, siis öeldakse, et näe − tegi Omnivat!