Kirjanikud Ilf ja Petrov olid oma eluajal veendunud, et inimkonna parim osa on jalakäijad. Sellisest inimkonna arenguhüppest, mis tänapäeva tõi, ei mõistnud nad mõeldagi. Praegusaja jalakäijad − need, kes elavad maal või suurte maanteede vahetus läheduses − on ametnike, reka- ja kõigi muude JUHTIDE meelest viimased tüütused, keda tuleb lausa kohustuslikus korras ignoreerida.
Virve Osila: arengule jalgu jäänud kraavihallid
Minu hea tuttava kodu asub autotee ääres. Ta on seal terve elu elanud ega kavatse kusagile kolida, enne kui kantakse. Seni, kuni ta oma väravast ei välju, on elu ilus. Aga kui on vaja poodi või arstile või muile asjatoimetustele minna, siis kahaneb kindlustunne, et ta väravast kaugemale ka jõuab. Ja kui jõuab ning on aeg naasta, siis tee koduväravani võrdub järjekordselt seiklusraja läbimisega.
Nimelt asub ta kodu kahe bussipeatuse vahelisel lõigul, millest emma-kummani on ca kilomeeter maanteeveert. Teel aga kulgeb katkematu autode vool hommikuhämarusest õhtupimedani. Kui sellise trassi hirmkitsukeses tähistamata veeres ukerdab keegi jalgsi või ka rattaga, siis möödatuhisevate veokite tagant tõusulainena kerkiv võimas õhuvool võib ukerdaja ühtepidi kas rataste alla või teisipidi kraavi lükata. Mina ei ole juhtunud ei Jõhvi-Tartu maanteel ega mujalgi jalakäijasõbralikke ääre- või ülekäiguradu nägema; neid viimaseid isegi bussipeatustes mitte.
Kõik asjapulgad, kes paberile plaane kritseldavad, et miljonimaanteid rajada, sõidavad ju autoga; neil pole uduaimugi, millist ohtu üha hoogustuv kiiruseihalus arengule jalgu jäänud mitte veel väljasurnud külade elanikele kujutab.
Kevadel oli juhus, et sain autoga sõbranna taluni; auto sõitis edasi, mina pidin passima veerand tundi, enne kui saabus hetk, mil söandasin surmapõlgavalt üle tee kalpsata. Äärepealt oleks maailm ühest tüütusest vabanenud, signaaliröögatuste saatel prantsatasin vastu päästvat väravat. Augustis oli mul taas asja tuttavasse tallu, seekord läksin bussiga ja palusin juhilt n-ö väravapeatust. Too naeratas vabandavalt ja ütles, et enam pole sellised peatumised lubatud; et rekajuhid kaebavad, kui bussid tähistamata kohtades peatuvad − see tekitavat liiklusohtliku olukorra.
Väljusin siis peatuses, koperdasin autode vahel laveerides teisele poole teed ja sealt kilomeetrikese tagasi, piki kitsukest veerekest tossu, tuule ja hirmuga võideldes tuttava tareni. Täiesti ohutu!
Üks Lõuna-Eestis elav bussijuht rääkis mulle, et tal on oma piirkonna vanemate sõitjate ees väga piinlik. Kuna külakauplusi jääb aina vähemaks, aga mõned külaelanikest memmed-taadid inimkonna arengu kiuste veel elus püsivad, siis tuleb neil endi söögivajaduse rahuldamiseks pikemaid poereise ette võtta. Noh ja istub siis vanake bussis vähemasti kahe täislastis poekotiga ja buss sõidab ta teeotsast või koduväravast kilomeeter-poolteist edasi, et seaduskuulekalt peatuda ettenähtud kohas. Ning eideke või ätike peab komberdama rasket tarbetaaka tarides tüki maad tagasi.
See bussijuht ütles, et kõige piinlikum on tal sel hetkel, kui kodust möödaveetu ütleb peatusest väljudes aitäh.
Rääkivad pead patravad õhinal kiirteede vajalikkusest, uute rajamisest või vanade laiendamisest, ka metsloomade ohutumast teeületusest. Aga ma pole kuulma juhtunud, et keegi räägiks sõidutee ääres elavate või liikuvate inimeste ohutusest bussipeatusest koduni (ja vastupidi) jõudmisel, saati siis veel teeületusel.
Käes on mitu kuud kestev pime aeg. Kui koolilaps või tööinimene või pensionär kiirustab varahommikul bussile ja õhtul koju, siis on ainuüksi helkurist küll väga vähe kasu, kui kihutavate sõidukite ja sügava kraavi vahele jääb talle käimiseks kitsuke ääreriba, mis on kas kivine või porine või libe või kõike korraga.
On tore, et vanade putkade asemele peatustes paigaldatakse uued, mis näevad kenad välja. Räägitakse, et need saavad isegi valgustuse. Aga kahjuks ei ela kõik sõitjad bussipeatustes, valgustatud ehitisest tuleb astuda pimedusse nagu musta auku ja läbi selle augu on koduni jõudmine üsna ohtlik nii noorel kui vanal.
Oma kodualevikus liikudes võin ma julge olla; ülekäigu- ja kõnniteed olemas ja tähistatud, tänavavalgustus ulatub nurgatagustessegi. Seevastu külade elanikud, kes peavad punktist A punkti B sõitma bussiga, jalgrattaga või kasutama "trammi nr 11", liigituvad elukaskadöörideks. Kõik asjapulgad, kes paberile plaane kritseldavad, et miljonimaanteid rajada, sõidavad ju autoga; neil pole uduaimugi, millist ohtu üha hoogustuv kiiruseihalus arengule jalgu jäänud mitte veel väljasurnud külade elanikele kujutab. Õnneks on linnades-alevites jalakäijate inimõigused tagatud, aga üldisel foonil on õhus diskrimineerimist tunda.
Ja lõpuks veel viimane mõnitusklots selles hoolimatuse mosaiigis. Endise lennujaama juures olev bussipeatus Purul (kui Tartu poolt Jõhvi sõita) viidi tükk maad edasi, ikka ohutuse (!) mõttes. Selles peatuses väljuvad bussidest need maainimesed, kes peavad minema kooli, tööle või arstile, aga teed, mida mööda sihtpunkti saada, pole. On vaid konarlik jalgrada, mis vastavalt aastaajale või ilmastikule on kas mudane või jäine.
Maakad teatavasti taluvad paljut; vannuvad vaikselt, kui põhjust on. Suurt kära nad ei tõsta ning tambivad tuima rahuga rada küll kõvemaks, aga ei laiemaks ega paremaks.
Kui ma sellele kõigele nüüd juttu lõpetades tagasi ja ka edasi mõtlen, siis lausa pean parafraseerima üht rahvalikku ütlust: "Ei tule noorel-tervel-tegusal (ametnikul) vesi silma, kui lapse-vana-tõbise taguots mudaseks saab või kraavis maandub."