JUHTKIRI Aeg luua terve mõistuse kaitseala

Metsi tuleb majandada - raiuda ja istutada uut metsa. Üha uute piirangute seadmine tekitab aga põhjendatult kohalikus kogukonnas pahameelt. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ei ole kahtlust, et looduse kaitsmine on üllas ja õige tegu.  Ent kui sellega üle piiri minek hakkab kõvasti härima normaalset igapäevast elu ja toob kaasa kohalike inimeste vaesumise, pöördub see heateost hoopis pahateoks. 

Midagi säärast on õhus ka Alutaguse rahvuspargi laiendamise plaani puhul, millega kaasnevad metsa majandamise piirangud. Sajad kohalikud inimesed kaotavad töö ja peavad loobuma pika aja jooksul kujunenud eluviisist. Sotsiaalprobleemid kuhjuvad. Vald, mis on rohepöörde tagajärjel niigi kaotanud viimastel aastatel oma tuludest mitu miljonit, saab veel ühe majandusliku põntsu. Kõige selle juures on pealegi omaette küsimus, kas metsa majandamise piirangud loodusele üldse tervistavalt või pigem hoopis kahjulikult mõjuvad. 

Sellise algatusega välja tulnud Eestimaa looduse fond ise kohaliku elu kahjustavate mõjude tasakaalustamiseks midagi konkreetset asemele ei paku. Kohalikud inimesed on põhjendatult selliste plaanide peale pahased.

Kui vaadata, kui ägedalt on äärmuslikud keskkonnakaitsjad pooldanud uute piirangute kehtestamist ja võidelnud kõikvõimalike uute suuremate majanduslike ettevõtmiste vastu, siis jääb mulje, justkui oleks neil plaan muuta kogu riik üheks suureks looduskaitsealaks. Kuigi roheliste erakonnale on valimistel osaks saanud vaid mõneprotsendiline toetus, on nad olnud valitsuste mõjutamises edukad ja suuremad kui nende tegelik toetajaskond. Seetõttu ongi mitmed olulised plaanid, mis seotud näiteks metsa väärindamisega, jäänudki katki.

Kui nii edasi läheb, siis tuleks hakata mõtlema terve mõistuse kaitseala loomisele. Pangem tähele, et ka tuntud rohelise maailmavaatega riigid kasutavad nii oma metsa kui maavarasid targalt ühiskonna heaolu huvides, mitte ei lase oma maadel ürgmetsastuda ja võsastuda.