Virve Osila: mõttetu küsimus pani mõtlema

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vahel on mõistlik jätta mõnele küsimusele vastamata. Eriti kui küsitakse muuseas ja vastus ei paku küsijale vähimatki huvi.

Möödunud nädalal midagi säärast juhtuski. Tänaval küsiti minult, mis mulle praegusel hallil ajal jõudu annab. Kuna ma olin just meeldivaist emotsioonidest "õhku täis", siis vastasin rõõmsalt ja üsna sõnaselgelt, mis ja miks mind on vaimustanud. Aga mu vastus nulliti ära, minu ütelus muudeti mittemidagiütlevaks, sest küsija küsiski lihtsalt küsimise pärast. Seepärast ma lubangi nüüd iseendale, et ühelegi juhuslikult esitatud küsimusele vastamiseks ma oma hingeõhku rohkem ei raiska.

Rõõmu teeb see, kui lähedased ja sõbrad on terved, nende töökohad alles; kui on usku, lootust ja raasukenegi armastust.

Kuid hiljutise ülimeeldiva emotsiooni tahan siinkohal küll ise ja oma sõnadega lahti rääkida. Küllap on lugejate hulgas palju neid, kellele Urmas Alenderi laululooming on ülioluline, ning tema noore elu ebaõiglasest katkemisest mõeldakse ikka ja jälle kahjutundega.

Minule on Urmas Alender tänini olemas ning tema muusika ühtaegu lohutab, vaimustab ja tõstab mind. Olen üks nendest, kes ei usu Estonia huku senist versiooni. Seal pidi olema kaasaaitavaks teguriks inimlik kurjus ja kunagi saabub selgus niikuinii. Alender läks koos laeva ja rohkem kui 800 saatusekaaslasega elavate seast oma parimas loomeeas, aga ta elas oma lühikest elu nii kirkalt, et seda ei ole võimalik unustada ega jätta imetlemata.

2. detsembril esitles Yoko Alender Noorsooteatris (endine Nukuteater) oma isa eluraamatut. Urmas räägib meiega ise; avameelselt, ausalt ja ülima põhjalikkusega. See ligemale 600-leheküljeline ja umbes 3kilone teos on midagi suuremat kui testament ning seda pole võimalik lugeda kiirustades või, nagu tänapäeval kombeks, diagonaalselt. Seda raamatut on vaja lugeda rida-realt, sõna-sõnalt, süvenedes ja kaasa mõteldes. Mulle tundub, et ma jäängi seda raamatut lugema, kuni mulle siinpool aega antakse.

Urmase muusikalooming on imeline, on kordumatu, on ajatu. Hiljuti ütles üks noor inimene, et Alenderi igal lauldud sõnal on temale hindamatu väärtus, ta on oma aja südametunnistus ja teda kuulates tekib alati tahtmine iseendasse süüvida. Ja siis võib enda seest leida midagi sellist, mida ei teadnudki seal olevat.

Mul oli rõõm taas näha Yokot; meie esmakordsest kohtumisest saab jõulude ajal 26 aastat. Siis tõi ta mulle oma isa hääle ja see side jäigi püsima. Kui ma veerandsaja aasta eest Tallinna raekojas võtsin vastu oma esimest suuremat tunnustust, Kultuurkapitali aastapreemiat, siis olin teiste tähtsate hulgas nagu eksinud lambuke, väike võõrkeha suurte tegijate seas. Korraga lipsas uksest sisse lillekimbuga tütarlaps, kallistas mind ja ütles, et ta jäi pisut hiljaks, sest tuli otse laevalt. See valus-ilus tunne on praegugi minu sees värske ja aegumatu.

Nüüd, mil laulja tütar andis välja raamatu, mille kaante vahel on ta isa kogu oma elu suuruses, viisin mina lilled Yokole. Me olime maskides ja me ei kallistanud, aga südamed ja silmad väljendasid kõike, mida vaja. Sellel hetkel tundsin, et Alenderi muusikalise pärandi kõrval on just tütar Yoko tema kõige ilusam ja olulisem looming. Kui Urmase hing seal kusagil tunneb rõõmu, et tema laule pole unustatud, siis oma tütre üle tunneb ta kohe kindlasti uhkust.

Tänu headele inimestele sain ma sellele esitlusele minna. See oli minu tänavuse keerulise, halli ja nii hingeliselt kui ihuliselt valusa aasta tähtsündmus. Ja nii ma märkasingi, et rõõm on maailmas alles. Vahel küll varjatud kujul, aga kui on õige aeg ja koht, siis ilmub ta nähtavale.

Rõõmu teevad need, kes abikäe ulatavad; raskel hetkel toetavad, helistavad või saadavad sõnumeid, kui on endal midagi ilusat öelda või leiavad nad terakesi minu loomingust. Rõõmu teeb see, kui lähedased ja sõbrad on terved, nende töökohad alles; kui on usku, lootust ja raasukenegi armastust. Ja sellel hetkel, kui rõõm on leitud, kui hellitad teda ja peidad ta oma südamesse varjule, muutub maailmas nii mõnigi tüütu, rumal või kohatu asi täiesti tühiseks, lausa naeruväärseks.

Näiteks see, et päästeamet lisaks muule hääle tahab mind päästa ka harimatusest, saates mulle täieliselt ingliskeelse brošüüri, kus eesti keeles on ainult minu postiaadress ja sõna "otsepost".

Või näiteks see, et paarsada tuhat eurot katuse (õigem ikka riigi) -rahast eraldatakse Elu Marsile. Minu kujutlusvõime hakkas kohe tööle, et ahah! plaanitavatest kaevandustest Kuul on veel vähe, nüüd viiakse elu kogunisti Marsile. Ja see sünnib üsna odavalt, peab mainima. On ju ühes vanas ilusas lauluski read, et "... ja on Marsilgi kord õites õunapuud..." (Nojah, eks ma ju tean, et end põhiväärtuste hoidjatena esitlevad konservatiivid peavad midagi muud silmas, aga... Marsile elu rajada pole ju hullem kui naiste vastu marssida.)

Või näiteks ka see, et on olemas selliseid kaasteelisi, kes usuvad, et nende inimõigus on haigestumine või haiguste levitamine. Surmaihalust on seni peetud meditsiiniliseks probleemiks, mitte vabaduse privileegiks.

Aga kuna ma oma mõtteheietust alustasin ühest teatavast küsitlusest, siis selle teemaga ka lõpetan. Kord kohtusin juhuslikult klassiõega, keda mitukümmend aastat polnud näinud, ja ta küsis kohe käigu pealt n-ö poole suuga, kuidas ma elan. Ütlesin, et ei oskagi kiiret lühivastust anda, et aastad ju kulunud ja paljutki juhtunud. Tema teatas seepeale, et ega teda vastus huvitagi, talle lihtsalt tundus, et midagi peaks küsima.

Niisiis, head inimesed, küsige ikka siis, kuid teid vastus tõesti huvitab ja kui see, kellelt küsite, teile oluline on. Otsige rõõme, nii endi ümbert kui endi seest. Ja vihastage ainult siis, kui selleks päriselt põhjust on; ärge pidage vimma, ärge vinduge ega virisege.

Ja ärge olge kitsid sõnadega; tänage ja kiitke nii väikese kui ka suure hea eest. Elu on paganama lühike, hilinedes võib kahjutunne koormana hingele jääda.