Aleksandr Romanovitš: argumendid, mida pole

Aleksandr Romanovitš, Jõhvi volikogu liige Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Volikogu 17. detsembri istungil otsustati mind Jõhvi vene põhikooli hoolekogust välja arvata.

Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on poliitiliste otsustega, kuid nende meetod ja sõnastus ületasid minu meelest vähemasti visuaalselt hea kasvatuse ja sündsuse piiri.

Vene põhikooli direktor pr Šulgina ei otsinud ettekäänet kuigi kaua ning märkis protokolli, et ma puudun koosolekutelt, ei vasta e-kirjadele ega tunne kooli elu vastu huvi. Protokoll on üleval valla ametlikul veebilehel.

Nende kümne aasta jooksul, mil ma olen hoolekogusse kuulunud, ei mäleta ma, et oleksin üheltki koosolekult puudunud.

Põlvkondade järjepidevus on muidugi hea, ent kui munitsipaalasutuse juht sokutab tööle oma sugulasi ning tema oma ema, teeneline pensionär, saab õpetajate seas kõrgeimat palka, siis seda nimetatakse teisiti.

Mis puudutab e-kirju... E-kiri pole hääletamine, kooli hoolekogul pole volitusi midagi muuta, meil on vaid vaatleja roll ja kirjad on informatiivsed. Kas sa vastad, oled sa läbi lugenud või mitte, sel pole mingit tähtsust.

Kõige huvitavam punkt: see, et ma ei tundvat kooli elu vastu huvi. Loodan, et need vanemad, kelle lapsed on selles koolis õppinud, õpivad või hakkavad tulevikus õppima ning keda huvitavad kooli probleemid, mäletavad, kuidas taheti kooli sööklat kinni panna ja lapsi kohaleveetava toiduga toitma hakata. Samuti seda, et hoolekogul õnnestus oma seisukohale kindlaks jääda ja mitte lasta maha lammutada osa koolihoonest, kus praegu õpivad lapsed ja paiknevad lasteasutused.

Ka uus koolistaadion ei ilmunud havi käsul. Ma küll ei kõndinud labidaga ringi ega ehitanud seda nagu mõned ametnikest saadikud, kuid oma tohutu panuse sellesse kooli jaoks olulisse projekti kooli hoolekogu siiski andis.

Ning kõige viimane: toidupakkide jagamine koroonaviiruse esimese laine ajal. Hoolekogu võitles selle otsuse pärast koolijuhiga ikka päris kõvasti ning mina vastasin kõikidele e-kirjadele.

Aitäh tuleb öelda ka ülejäänud saadikutele, kes seda otsust toetasid. Sellest kõigest Põhjarannik ka kirjutas.

Kui kellelgi küsimusi peaks tekkima, siis vastan kohe: tegemist pole tasustatava ametikohaga.

Samuti pole ei hoolekogu esimees ega mina seni saanud selget vastust direktori vanemate, laste ja teiste sugulaste koolis töötamise kohta. Põlvkondade järjepidevus on muidugi hea, ent kui munitsipaalasutuse juht sokutab tööle oma sugulasi ning tema oma ema, teeneline pensionär, saab õpetajate seas kõrgeimat palka, siis seda nimetatakse teisiti.

Ma mõistan, et kõik, mida ma kirjutanud olen, pööratakse pea peale ning hakkavad kõlama selgitused ja veenvad argumendid.

Kuid ma arvan, et säärased küsimused ei meeldi kõigile, seepärast põhjust kuigi kaua ei otsitudki: eesmärk pühitseb abinõu.

Saan taas kord aru, et reaalseid tegusid ega põhimõtteid pole tegelikult mitte kellelgi vaja.

Jõhvi hooldekodu hoolekogust astusin ma ise välja, kirjutades avaldusse: finantsdokumentide esitamata jätmise tõttu, mis ei võimalda täisväärtuslikult tööd teha.

Praegu ei kuulu ma ühegi vallavolikogu fraktsiooni ega erakonna koosseisu. Mind arvati fraktsioonist välja, kuna toetasin eksvallavanem Max Kauri, kes minu ja paljude vallaelanike meelest on olnud üks viimase aja populaarsemaid vallavanemaid.

Lõpetuseks soovin Jõhvi elanikel koroonapandeemia ajaks kannatust varuda ning praeguses keerulises olukorras üksteist toetada. Ma loodan, et leidsite võimaluse möödunud pühi hästi tähistada.