/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
Uut valitsust kokku panevad Kaja Kallas ja Mailis Reps tulid teisipäeva õhtul kaamerate ja mikrofonide ette, andmaks teada, et nad leppisid kokku, et fossiilsete kütuste projektidesse enam ei investeerita ning Ida-Virumaal tuleb tekitada uus sotsiaal-majanduslik mudel.
Mida nad konkreetsemalt selle all mõtlesid, jäi ka hilisematest intervjuudest segaseks. Jäi mulje, justkui tahaksid nad ka Eesti Energia uue õlitehase ehitamise otsust tagasi pöörata, aga täpselt ei tea, kas see on võimalik või mitte. Valitsus on eraldanud selleks 125 miljonit eurot ning palju hankeid ja muid ettevalmistusi, et sel kevadel ehitama hakata, on tehtud. Kas investeeringute lõpetamine tähendab seda, et ka olemasolevatesse kaevandustesse, elektrijaamadesse ja õlitehastesse ei tohiks enam investeerida?
Keeruline on aru saada, miks loodav koalitsioon tahab rohepööret teha Ida-Virumaa seisukohast tagurpidi.
Ebaselge on seegi, et kui uus võimuliit kavatseb lõpetada investeerimise talle kuuluva Eesti Energia põlevkiviprojektidesse, siis millisteks muutuvad riiklikud regulatsioonid kogu selle sektori jaoks. Kas erakapitalile kuuluvatel Viru Keemia Grupil ja Kiviõli Keemiatööstusel on võimalik teha pika tasuvusajaga investeeringuid või tuleb ka neil asuda oma tegevust rulli keerama?
Lihtsustatult ja üldistatult kõlas Kallase ja Repsi sõnum, et tõmbame põlevkivitööstusele kriipsu peale ja siis vaatame, mis edasi saab. Aus olnuks lisada selle juurde siis juba ka see, mitu tuhat töökohta selle ülla eesmärgi nimel on Ida-Virumaal kavas veel ohverdada.
Kas õigem ja loogilisem järjekord poleks siiski selline, et esmalt tuleks Ida-Virumaal "tekitada uus sotsiaal-majanduslik mudel" ning kui see soovitud ulatuses ja moel toimib, võtta juhe seinast välja sellel, mis seni toimib ja toidab? Eriti veel praegu, mil tuleb maadelda majanduskriisiga ja põlevkivitööstus on viimase kümne aasta jooksul toimunud salenemisest ja kohanemisest jätkuvalt üks piirkonna põhilisi leiva lauale toojaid ja suuremaid maksumaksjaid.
Seni on aastaid asi niigi käinud risti vastupidi. Põlevkivitööstus on aastatega end pidevalt koomale tõmmanud, Ida-Virumaal on kadunud tuhandeid töökohti. Tööpuudus on ülekaalukalt aastaid olnud riigi suurim − praegu juba 14 protsenti. Kümne aastaga on maakonna elanike arv vähenenud 30 000 inimese võrra.
Poliitikud ja ametnikud on muudkui tegelnud Ida-Virumaa mudelite ja programmide tekitamisega, mille reaalne positiivne mõju piirkonna heaolule on olnud pehmelt öeldes vaid õrnalt tuntav. Mis on takistanud praegu uut valitsust moodustavatel erakondadel uue majanduse toimivat mudelit eelnevatel aastatel luua? Praegune olukord ei saa mitte kuidagi tulla üllatusena: tahame väga rohepööret teha, aga Ida-Virumaa on meil murekoht, sest seal kaotavad inimesed töö ja peame nüüd midagi välja mõtlema.
Meenutagem, et Keskerakond on juhtinud valitsust viimased neli aastat ja Reformierakond enne seda 11 aastat. Keskerakond on peaaegu kõik need aastad võimul olnud Ida-Virumaa suuremates omavalitsustes. Kui 15 aastaga pole Ida-Virumaa "uue õnnemudeli" väljanuputamine vilja kandnud, siis millele tugineb lootus, et kohe on saabumas heureka-hetk? Pigem on see pikaajaline protsess, kus soovitud tulemused saabuvad pigem hiljem kui varem.
Lootmisest ainuüksi Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist terenduvale 360 miljonit eurole ei piisa. Selle raha kasutamise põhimõtted on jätkuvalt hägused. Ilmselge on, et selle raha kasutamise esimesed positiivsed mõjud avalduvad Ida-Virumaal tööhõive seisukohast heal juhul alles viie aasta pärast. Aga töökohad põlevkivitööstuses on kadunud suurel hulgal ja kiiresti juba praegu. Lisaks on 360 miljonit eurot kümneid kordi väiksem summa ainuüksi põlevkiviõli tootmisega loodavast rahvuslikust rikkusest.
Keeruline on aru saada, miks loodav koalitsioon tahab rohepööret teha Ida-Virumaa seisukohast tagurpidi. Põlevkivitööstuse taandumine ja uue majanduse loomine peaksid käima vähemasti paralleelselt.
Ei tohiks olla ju meeletult suur pingutus panna kokku konkreetne ja reaalne tegevusplaan, kus on aastate ja rahasummade kaupa määratletud tegevused koos sihiga, kui palju ja milliseid töökohti see kaasa peaks tooma. Sellega kaasneks sõnum, et kui näiteks aastaks 2035 õnnestub need eesmärgid täita ja Ida-Virumaal on uus majandus välja kujunemas, siis on võimalik lõpetada ka panustamine põlevkivitööstusesse.
Kuigi ka siin tuleks selgeks rääkida, mida põlevkivi kasutamise lõpetamise all täpsemalt mõeldakse. Sellest elektri tootmine on üks asi, mis on juba praeguseks kõvasti taandunud. Tunduvalt väiksema keskkonnamõjuga õlitootmine, millega on seotud ringmajandus ja jäätmete töötlemine, aga ka peenkeemia, on hoopis midagi muud. Kui sellele on nõudlust, tegevus vastab kehtivatele reeglitele ja panustab heaolu kasvu, siis miks peaks seda kunstlikult lämmatama.
Rohepöörde läbiviimiseks, teadusuuringuteks ja uute tehnoloogiate juurutamiseks on tarvis palju raha. Kingitusena võib Euroopa Liidult loota eelkõige seemneraha. Mõistlik oleks praegu põlevkivitööstuse teenitavast rahast, mis suuremas osas lahustub riigi ja kohalikes eelarvetes, suunata lõviosa just Ida-Virumaal uue tulevikumajanduse loomiseks. Põlevkivist kütuste tootmine ei takista kuidagi rohemajanduse arendamist, pigem on tal oluline toetav roll.
Praegused sõnumid uue valitsuse loomise eestvedajatelt on Ida-Virumaa suhtes vastutustundetud ja hoolimatud. Ida-Virumaa Keskerakonna ja Reformierakonna liikmetel võiks praegu olla põhjust oma erakonna peakontori ees Tallinnas rahumeelseid meeleavaldusi korraldada. Või kasvõi erakondade siselistides aru pärida.
Siit riigikogusse valitud saadikud peaksid läbirääkimistel osalevaid erakonnakaaslasi Ida-Viru seisukohast terve mõistusega otsuste poole tüürima. Või tegema vähemasti selgeks, et niivõrd olulistes suure maakonna tulevikku puudutavates küsimustes ei tohi anda välja niivõrd segaseid ja mitmeti tõlgendatavaid sõnumeid.