JUHTKIRI Hariduse pärismured

Jõhvi gümnaasiumi hoone. Pilt on illustratiivne. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimistel libistati kiiresti sahtlisse Reformierakonna ammune lubadus viia kogu haridussüsteem üle eestikeelsele õppele. Keskerakonnaga kokkuleppele jõudmiseks otsustati säilitada senine olukord, lisades lubaduse tugevdada eestikeelset õpet lasteaedades.  

Kuigi Eesti haridussüsteemi tõhusust on kiidetud, on selles väga palju küsimusi, mille lahendamist on aina edasi lükatud, sest need on poliitikutele kas liiga keerulised või ebapopulaarsed. Ja tegelikult polegi ju põhiküsimus praegu see, kas vene koolid säilitada või kaotada. Kui õppekeelest rääkida, siis juba kümmekond aastat tagasi pidi kõigis venekeelsetes gümnaasiumides vähemalt 60 protsenti õppemahust olema eestikeelne. Poliitikud teevad näo, et täna see nii ongi, kuigi tegelikult on väljaütlemata saladus, et seda keegi ei usu. Ja on ka teada põhjus: venekeelsete põhikoolide lõpetajate eesti keele oskus on tänini selleks liialt nõrk. Riigigümnaasiumide loomine on seda selgelt tõestanud. 

Vene koolide üks olulisi arengutakistusi on see, et munitsipaalasutustena on nad sageli muudetud kohalike võimutegelaste tööriistadeks, millelt võim ootab eelkõige lojaalsust ning poliitikute toetamist kohalikel valimistel. Siit ka põhjus, miks paljud koolijuhid on politiseeritud ning istuvad volikogudes ja tõstavad kätt võimulolijate tahte järgi. 

Munitsipaalkoolide riigistamisest on hakatud rääkima alles viimasel ajal, kui on tulnud silmitsi seista tõdemusega, et venekeelsed põhikoolid ei anna sageli õpilasele piisavat pagasit selleks, et ta oleks suuteline gümnaasiumis eesti keeles õppima. Osaliselt on selles ka põhjus, miks paljud venekeelsed pered panevad oma lapsed eestikeelsesse põhikooli, mis tekitab koolidele aga lisakoormust, kuid kuhu riik appi ei tule. 

Kõik need probleemid on ammu teada, kuid nende lahendamist on aina eiratud.