Jaanus Purga: heade muutuste aeg otsusteks ja tegudeks

Jaanus Purga, idavirulane, põlevkivitehnoloog Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Igati tervitatav on uue loodava valitsuse mõte panna käsi ette Eesti Energia uue õlitehase ehitusele ning mitte lasta riigile kuuluval ettevõttel teha investeeringut minevikku.

On lootust, et maailmas praegu toimuv ökoloogilise ja majandusliku taustsüsteemi muutus ning sellest tulenev vajadus teha mõistlikke muudatusi kohe, mitte kauges hoomamatus tulevikus, on lõpuks ka Eestis laiemat teadvustamist leidmas.

Tore, kui riigil Eesti Energia aktsionärina on nüüd julgust ja tarkust öelda ettevõtte juhatusele: kasutage teile usaldatud aktsiakapitali lisaraha targalt, ärge pange seda õlitehasesse. Näiteks tuulepargid ja päikesejaamad ja pumphüdrojaam on kõik juba palju paremad mõtted.

Põlevkiviõlitehase rajamine ja põlevkivitööstuse kunstlik hinges hoidmine ei ole Ida-Virumaa päästmine. 

Ida-Virumaa elanikuna ja põlevkivitööstusega aastakümneid seotud inimesena on mul raske mõista mõningate siinsete inimeste võimetust aru saada toimuvate muutuste vajalikkusest ja sellest, et vanad majandusreeglid, mis põhinevad lineaarsel majandusel ja piiratud väheväärtuslike fossiilsete ressursside kasutamisel, peavad jääma minevikku. Kogu praegu ning edaspidi kulutatud investeeringuraha peab olema suunatud tulevikku või jääma parem kulutamata.

Põlevkivi on meid aidanud ja teeninud üle saja aasta, kuid nüüd on aeg ta väärikalt pensionile saata. Rahulikult, järk-järgult, aga kindlalt. Mõistlik on kuni 2030. aastani kaevandada välja praeguste Estonia ja Ojamaa kaevanduse ning Narva karjääride avatud varud ning seni hoida käigus õlitehaseid. Sellel perioodil teenitavat raha kasutada tööstuse ümberprofileerimiseks ning inimeste ümberõppeks ja − vanemate inimeste puhul, kel pensionini tööstuse sulgemisel alla 5 aasta − põlevkivi pensionifondiks.

Meil Eestis on hea elada: see on meie õnn, aga osaliselt ka õnnetus. Õnnetus selles mõttes, et kuna meid otseselt kohe ei puuduta veel ökoloogilised hädaolukorrad, siis me suhtume ka üsna ükskõikselt paljudesse väärtustesse, mis meile on igapäevased, maailmas aga muutumas järjest haruldasemaks, hinnalisemaks ja vähem kättesaadavaks. Pean silmas privaatsust, inimese poolt vähe rikutud looduskeskkonna − sh majandamata metsa olemasolu, hingamisväärset õhku, puhast vett.

Praeguses olukorras, kus suurimaks probleemiks maailmas on rahvastiku kiire kasv ja kus rahvastiku piiramise vajadusest on hakatud üha rohkem ja selgelt rääkima, on täiesti mõistmatu ja pisut isegi kummaline kuulata avaldusi, et peamiseks probleemiks on elanikkonna vähenemine kas siis Eestis tervikuna või mõnes Eesti piirkonnas, sealhulgas Ida-Virumaal. See ei ole mitte õnnetus, vaid hoopis suur privileeg, mida me lõputu kasvu ihaluses aga veel ilmselt kõik ei oska hinnata. Õnneks on aga märke, et privaatsuse privileegi väärtustamine Eestis kasvab.

Mul ei ole kahju neist, kes Ida-Virust lahkuvad, ja sellest, kui Eesti ja Ida-Viru elanikkond väheneb, kohe üldse mitte. Vastupidi, mul on selle üle hea meel. Aga mulle on oluline, et siia jäävatel tublidel inimestel on nüüd ja edaspidi hea elada, ning on selge, et seda head elamist ei taga sugugi mitte ainult põlevkivi. Seetõttu kordan üle ühe eelmisel kevadel avaldatud mõtte, millel praeguses kontekstis on ehk rohkemgi kaalu.

Põlevkiviõlitehase rajamine ja põlevkivitööstuse kunstlik hinges hoidmine ei ole Ida-Virumaa päästmine. Mingil põhjusel on mõnedel inimestel tekkinud arvamus, mida ka laialt levitatakse, et 60 töökohta õlitehases ja ca 250 kaevanduses ja põlevkivi transpordis on kõigi idavirulaste unistus. Samaväärse tasuga töökohad saab riik aidata luua Ida-Virumaal taastuvenergeetikas, ringmajanduses, jäätmekäitluses, biogaasi tootmisel, teenuste vahendamisel, metallurgias jne.

Ida-Virumaa inimesed on intelligentsed ja targad ning võimelised õppima ja elama tulevikus, mitte minevikus.