Anvar Samost: Kaja Kallase valitsus: retoorika ja teod

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Ootamatult sündinud uus valitsus võtab päeva korraga, sest üksteist ei usaldata ning jätkuv koroonakriis võtab lõviosa tähelepanust ja energiast.

Reformierakonna ja Keskerakonna esimene kahe peale tehtud valitsus on suurem muutus Eesti poliitikas kui eelmisesse koalitsiooni Keskerakonna ja Isamaa poolt EKRE kaasamine. Samas ei maksa oodata, et me poliitikates suuri muutusi näeme, kuna reaalselt on tegemist valitsusega, kelle eesmärk on järgmiste riigikogu valimisteni jooksev Eesti elu ära hallata.

Tõenäoliselt oleks Porto Franco lavaletulekuta jätkanud senine valitsusliit. Status quo'st lahtilaskmiseks oli Keskerakonnale ja eelkõige Jüri Ratasele vaja välist sekkumist, mis vabastas pidevast vajadusest end peaministrina tõestada ning kriitikutele ja ebaõnnestumise manajatele koht näidata. Seda oli näha nii ilmsest kergendusest pärast kell kolm öösel tehtud otsust kui ka uue koalitsiooni loomise kõnelustest distantseerumisest ja sama hästi kui võitja hoiakust uuele peaministrile ameti üleandmise tseremooniatel.

Aga usaldamatus värskete partnerite vahel on samuti ilmne. Üldsõnaline koalitsioonileping on olulistes punktides hoolsalt sõnastatud ja pooled jälgivad esimestest tundidest, et teine avalikes ülesastumistes kokkulepitud õigetest fraasidest ei taganeks.

Rohepööre ja põlevkivienergeetika tõrjumine on koalitsioonileppe kõige mõrum pill Keskerakonnale, kelle langev toetus Ida-Virumaal sai mõni päev pärast valitsuse sündi kahes eri arvamusuuringus veel kord kinnitust.

Üldse on "õige" retoorika kasutamine Kaja Kallase valitsuse geenides. Nii on kohe kõige lihtsam vastanduda eelmisele valitsusele, kus Isamaa ja eriti EKRE kippusid trotslikult globaalseid lööksõnu ja -lauseid vältima ning nendega vaidlema, nii oma profiili voolides. Nüüd saab jälle oma erinevust eelnevast täpselt vastupidise käitumisega rõhutada Reformierakond: kliimaneutraalsus, rohepööre, digiareng, tehisintellekt, tulevikurahastu!

Rohepööre ja põlevkivienergeetika tõrjumine on koalitsioonileppe kõige mõrum pill Keskerakonnale, kelle langev toetus Ida-Virumaal sai mõni päev pärast valitsuse sündi kahes eri arvamusuuringus veel kord kinnitust.

Aga tegudes on kindlasti sarnasust eelmise valitsusega palju ja valdavalt jätkub Jüri Ratase ajal välja kujunenud joon. Esiteks ei ole ühelgi Eesti valitsusel kunagi olnud luksust järske pöördeid teha ning teiseks on Reformierakonna ja Keskerakonna ühine eesmärk kohe tülli minekut vältida.

Kui Jüri Ratase valitsuse lagunemist korruptsiooniskandaali tõttu ei osanud keegi ennustada, siis paradoksaalselt ripub see kirves nüüd hoopis Kaja Kallase valitsuse kohal. Hillar Teder on endiselt kinni peetud, kapo ja prokuratuur töötavad, iga nädal võib avalikkus saada uut infot, mille iseloomust ka Keskerakonna juhtidel endal palju teada ei ole. Teoreetiliselt: mis saab, kui selgub, et Tederi võimaliku korruptiivse annetusega oli seotud veel keskerakondlasi peale hoolsalt vaikiva ja ajakirjanikke vältiva Mihhail Korbi? Mis siis, kui mõni neist on uue valitsuse koosseisus?

Seega tasub valitsusliidul olla ettevaatlik ning võtta päev korraga. Nende õnneks keerles juba eelmise valitsuse töörütm püsivalt koroonaviirusega võitlemise ümber ning nii nähtavas tulevikus ka jääb. Pidev reageerimine jooksvatele arengutele hoiab pilgud rangelt olevikus.

Kaja Kallase suurim väljakutse on tulla kriisiga toime vähemalt sama hästi kui Jüri Ratas. See ei ole iroonia, sest kõigist tagasilöökidest, segasest kommunikatsioonist ja vigadest hoolimata on Eestis olnud Euroopa võrdluses üks pandeemia mõjudega kõige adekvaatsemalt ja edukamalt toimetanud valitsusi. Tervishoiusüsteem on hästi vastu pidanud, majandus on kannatanud üllatavalt vähe ja inimeste vabadusi pole hüsteeriliselt piiratud.

Hoopis teist laadi mured on uues opositsioonis. Valitsuse toetuseks andsid hääled ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud, kelle saatuseks näib olevat selles valimistsüklis ainsana täitevvõimu juurde mitte pääseda. Sotsidel tuleb iga olulise hääletuse puhul valida, kas hääletada koos valitsusega, kuhu ei kuuluta, või koos EKREga, kellega ei saa midagi ühist olla.

Isamaa peab ära hoidma kohalikel ja riigikogu valimistel täieliku marginaliseerumise. Võimalik, et opositsioonis on see lihtsam kui valitsuses, aga igal juhul on ülesanne raske.

EKRE juhid teavad, et neil on vähe lootust niipea ükskõik millisesse valitsusse pääseda, sest ükski uus peaminister lihtsalt ei saa endale lubada niisugust pidevate asjatute kriiside allikat, nagu EKRE Jüri Ratasele oli. Erakonna esimees Martin Helme ühelt poolt näib olevat kuvandit jõuliselt pööranud pigem Põlissoomlaste suunas, kuid fraktsioon riigikogus käitub ikka, nagu oldaks kollektiivselt Tre Raadio saates.