:format(webp)/nginx/o/2021/02/01/13607084t1hb279.jpg)
Ametisse asunud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus kinnitas koalitsioonilepinguga, et väljutakse põlevkivielektri tootmisest hiljemalt aastaks 2035 ning põlevkivi kasutamisest energeetikas tervikuna hiljemalt aastaks 2040. Konkreetsete tähtaegade seadmine on parem ebaselgusest, kus valitsus kinnitab, et kiiret nn Põxitit ei tule, kuid samal ajal kadus 2020. aastal põlevkivisektoris üle 1000 töökoha (peaaegu 1/5 sektori töökohtadest).
Ida-Virumaa poolt vaadatuna võiks koalitsioonilepingu sõnastus olla: "Viime läbi rohepöörde Eesti energiatootmises ning arendame Ida-Virumaal välja uue majandusmudeli. Tagame taastuvenergial baseeruvate juhitavate elektritootmisvõimsuste väljaarendamise, mis võimaldab meil hiljemalt aastal 2035 lõpetada põlevkivi kasutamise elektri tootmiseks, kuid säilitada Eesti energiasõltumatuse. Moderniseerime Eesti transpordisektori ning aastaks 2040 lõpetame fossiilsete vedelkütuste tootmise ja kasutamise."
Kindlasti on koalitsioonilepingus võetud eesmärke võimalik täpsustada ning täiendada erisuguste strateegiate, programmide ja meetmetega, aga põhimõte peaks olema, et kõigepealt ehitame valmis uue ja siis loobume vanast.
Fossiilsetest kütustest elektri tootmine hääbub, sest ei suuda kõrge süsinikumaksu tõttu konkurentsis püsida. Samas on meil tuleviks hädavajalik vähemalt 1000 MW ulatuses juhitavat elektri tootmisvõimsust, et tagada Eesti minimaalne varustuskindlus.
Rohepöörde olemus on, et valdkonnad, kus praegu kasutatakse fossiilseid kütuseid (vedelkütused ja gaas), asendatakse elektriga. Kui soovime, et tegemist oleks kodumaise taastuvenergiaga, ei ole meil lähitulevikus alternatiive biomassi kasutamisele.
Võib-olla on 10-20 aasta pärast rohkem arenenud vesinikutehnoloogia ja elektri salvestamise võimalused, kuid hetkel on aus öelda, et põlevkivielektrist loobumine tähendab suuremat biomassi kasutamist elektritootmises.
Igapäevase varustuskindluse tagavad ka välisühendused. Kaugelt kaablit mööda saabuv elekter lahendab küll elukondliku vajaduse, kuid ei suuda tagada näiteks majanduse, eelkõige töötleva tööstuse konkurentsivõimet. Elanike arvu poolest Eestist ca viis korda suurema Soome elektritarbimine on ca kümme korda suurem, ja mitte sellepärast, et soomlased elektrit raiskaksid, vaid seetõttu, et neil on oluliselt rohkem elektrit tarbivat kõrge lisandväärtusega tööstust.
Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad ootavad, et koalitsioonileppes toodud eesmärgid täpsustatakse ning täidetakse konkreetsete tegevuste ja eelarvetega.
Kui soovime tulevikus olla kliimaneutraalne ja kodumaise elektritootmisega riik, peame lisaks tuule- ja päikeseparkide rajamisele kasutama suuremas koguses biomassi elektritootmisel. Rohepööre elektritootmises on saavutatav, kuid vajab julgeid otsuseid ja nende järjekindlat elluviimist.
Lisaks elektrile on põlevkivist võimalik toota ka õli ning väga palju erisuguseid keemiatooteid. Põlevkiviõli kasutatakse valdavalt laevakütusena meretranspordis, mis lähikümnendeil eeldatavasti suureneb, kuna puuduvad realistlikud alternatiivid (LNG on samuti fossiilset päritolu kütus). Kuigi põlevkiviõli tootmine on olulise keskkonnamõjuga, on süsinikdioksiidi heide oluliselt väiksem kui elektritootmisel ning tehnoloogia arenedes on võimalik süsinik kinni püüda.
Transpordisektoris kasutatav tehnoloogia areneb kiiresti, kuid ebarealistlik on eeldada, et aastal 2040 fossiilset päritolu vedelkütuseid enam ei kasutata. Niikaua kui Eestis ja Euroopa Liidus on kasutusel fossiilset päritolu vedelkütused ning tarbitakse kaupu, mida veavad põlevkiviõli kasutavad laevad, ei tohiks me kodumaist vedelkütuste tootmist häbeneda ja ära lõpetada. Nigeeria, Venemaa või Saudi Araabia päritolu vedelkütused ei ole "rohelisemad" kui meie põlevkiviõli.
Kokkuvõtteks: Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad ootavad, et koalitsioonileppes toodud eesmärgid täpsustatakse ning täidetakse konkreetsete tegevuste ja eelarvetega.