See, kuidas Narva-Jõesuu sulges ukse tööstusinvesteeringule, keeldudes lubamast oma territooriumile tuhatöötlemistehast, on kahtlemata näide tendentsi kohta, mis Eestimaal juba laiemalt levinud. Kuigi Narva-Jõesuu ei too otseselt argumendiks keskkonnaaspekti.
JUHTKIRI Omavalitsuse elujõud tuleb ettevõtlusest
Mäletame ju veel möllu, mis toimus Ahtmesse kavandatud õlitehase ümber, mille eesmärk oli hakata õli tegema aherainesse jäänud põlevkivist. Lüganuse vallas ragistab volikogu siiani ajusid, mida teha kavandatava paekarjääriga, et rahvas oleks rahul ja otsus seaduslik.
Nende kahe projekti puhul on tootmine väga selgelt seotud toorme asukohaga. Eks mõneti ole nii ka plaanitava tuhatöötlustehasega, ent küllap on siin lihtsam transpordi abil asju lahendada.
Pärast Narva-Jõesuu keeldumist on mitmed omavalitsused avaldanud soovi see investeering üles korjata. Ja pole midagi imestada olukorras, kus põlevkivitööstuses töökohtade hulk aina koomale tõmbub ja uued on visad asemele tulema. Omavalitsused saavad aru, et iga investeering, mis toob töökohti, lisab neile elujõudu. Sest kui inimestel on tööd, ei hakka nad ära kolima, vaid maksavad oma tuludest makse ka kohalikku eelarvesse. Kui on elanikke, on perspektiivi ka koolidel, huviharidusel ja kõigil muudel omavalitsuse pakutavatel teenustel. Kui need teenused hääbuvad, on elanikel aga taas lisaargument omavalitsusest lahkumiseks. Nii et omavalitsuse elujõud on otseselt ja tihedalt seotud kohaliku ettevõtlusega ning sellest saab enamik omavalitsustest õnneks aru.