Anvar Samost: sõja paralleelid

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Kui juba võrdleme käimasolevat võitlust koroonaviiruse vastu sõjaga, siis peame meeles pidama, et demokraatlikus riigis ei tee otsuseid ka sõjas mitte kindralid, vaid poliitikud.

Kohe saab täis aasta võitlust koroonaviirusega, maailmas ja Eestis. Kui eelmisel vabariigi aastapäeval ei kasutanud sõja metafoori keegi suurte institutsionaalsete kõnede pidajatest peale kaitseväe juhataja, siis seekord jäi silma, et seda tegid ka luteri kiriku peapiiskop, riigikogu esimees, peaminister ja õiguskantsler.

Ise hakkasin sõja peale mõtlema, kui proovisin kokku arvata, kui palju minu kahel lapsel on päris õigeid koolipäevi vahele jäänud, kuna kuude kaupa on oldud distantsõppel. Kas see lünk hariduses kujundab mitut tulevast põlvkonda, samamoodi nagu viimane maailmasõda või nõukogude okupatsiooni lõpp kujundasid minu (eakaaslastega võrreldes vanade) vanemate ja minu enda oma?

Paljusid inimesi nimetame juba ligi aasta eesliinitöötajateks. Ka see viitab sõjale, sest rinne on sõjas.

Eestil on võimalus end uuesti tõestada riigina, kes on leidlik ja julge, vabaduse nimel. Näiteks hankida piisav kogus vaktsiine, mis paistab erinevalt piirangutest olevat reaalne tee sõja võitmise suunas.

Kaitseväe juhataja Martin Herem ütles nii: "... iga põlvkond enne meid on oma sõjakogemuse saanud. Hinnates viimast piirangute, ohtude, teadmatuse ja tihti ka üksilduse aastat, võib sellega vist nõustuda. Päris tavaline rahuaeg see ju pole. Tõsi, me ei ole kaotanud inimesi nii nagu ilmasõdades, kuid ikkagi näeme ja kogeme igapäevaseid lahinguid ja ka kaotusi."

Ka sõja ajal juhib demokraatlikku riiki rahva valitud parlamendi määratud valitsus, kes ei pruugi koosneda parimatest sõjapidamise asjatundjatest. Aga see ei ole puudus, pigem vastupidi: valitud poliitikutel on rahva mandaat ning kaasnev vastutus.

Mitte ilmaasjata ei ole sõjaväe kõrgem juhtimine demokraatlikes riikides poliitilisel tasandil. Ajalugu näitab, et pikas, tihti piinarikkalt pikas perspektiivis on enamasti nii parem. Otsused on paremad, vabadus jääb peale. Mõtleme Soome või Suurbritannia näidetele.

Eesti koroonasõja rindeohvitserid tegutsevad haiglates, staabiohvitserid terviseametis ja valitsuse teadusnõukojas. Kõige raskemate valikute tegemine halva ja väga halva vahel jääb ikka poliitikutele, isegi siis, kui nad need valikud tegemata jätavad või tegevjuhtimise tasandile edasi lükkavad. Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell võis viimaste kuudeni tegutseda justkui poliitilisest tasandist isoleeritud väejuhina, kuid vastutus valikute (veel ei tea, kas õigete või valede) eest on ka seal riigis poliitiline, mistõttu on pikka aega käte peal istunud Rootsi valitsus nüüd otsustanud suured otsused enda kätte võtta.

Strateegilise juhtkonna otsused on nende sündimiseks panuse andnud ohvitseridele täitmiseks. Ei ole mõeldav, et demokraatlikus riigis sõjaväelased valitsusega avalikult vaidlema või võistlema asuvad. Kui teadusnõukoja juht Irja Lutsar on oma osa silmatorkava kohusetundega täitnud, siis paraku mitme teise nõukoja liikme ja tipparsti kohta seda öelda ei saa. Aga paralleelidest hoolimata ei ole me pärissõjas ja tsensuuri ei ole.

Peaminister Kaja Kallas ütles oma aastapäevakõnes: "Omamoodi on ka see, mis praegu käib, vabadussõda. Ka selles sõjas on võitjad ja kahjuks ka kaotajad. Nii inimeste, perede, ettevõtete kui ka riikide tasandil."

Ilmselgelt on Kallas ametisse asunud hetkel, millega võrreldavat raskust on Eesti uue aja peaministritest kandnud ehk veel vaid Mart Laar. Peagi on selge, kui tugev on tema selgroog ja kui paindlik suudab ta samas olla selleks, et koalitsiooni töövõimelisena ja Eesti ühiskonda toimivana hoida. Oleks abiks, kui eelmine peaminister ei üritaks samal ajal nii kramplikult punkte koguda.

Ja õiguskantsler Ülle Madise ütles nii: "Äkki oligi pikaaegne rahuaeg rahvad ära tüüdanud, lodevaks ja rahutuks muutnud ja see, mida nüüd aasta otsa oleme näinud… kui nii võtta, siis äkki on halva juures ka head. Päris sõda ju ei ole, ohvrid ja suur muutus on. Raputus on tugev, ja nii kahju kui seda pole ka öelda, äkki õigeaegne. Meid pandi proovile … ja tehti nägijaks."

Eestil on võimalus end uuesti tõestada riigina, kes on leidlik ja julge, vabaduse nimel. Mitte oodata, mis saab, vaid teha valikuid nagu 30 või 103 aastat tagasi. Näiteks hankida piisav kogus vaktsiine, mis paistab erinevalt piirangutest olevat reaalne tee sõja võitmise suunas.