:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/29/13179163t1h713e.jpg)
Kuulates eri erakondade poliitikute sõnavõtte niinimetatud rohepöörde asjus, tundub, et suurem osa neist ei adu siiani, kuivõrd ränka kahju on selle protsessi liiga äge tempo Ida-Virumaale põhjustanud.
JUHTKIRI Riiklik rohestahhaanovlus
Küsimus ei ole ju selles, et iga hinna eest peaks kinni hoidma põlevkivist elektritootmisest ning olema loodust ja inimesi rohkem säästvate uute energiate vastu. Asi on lihtsalt selles, kui sujuvalt ja millise hinnaga kohalikule elule see muutus toimub ja kas sellest ka sisuliselt looduse jaoks midagi head sünnib.
Eesti võib ju uhkust tunda, et oleme oma energeetikas süsinikujalajälge palju pikemate hüpetega vähendanud kui teised Euroopa riigid. Aga mis sellest maailmale kasu on, kui me oma kaevurite ja energeetikute töökohad ära kaotame ning samal ajal ostame puuduoleva elektri suures osas Venemaalt, mille elektritootjad saavad pakkuda odavamat hinda, sest ei pea saastekvoote ostma?
Toimuv meenutab riiklikku rohestahhaanovlust, mille mõttest on keeruline aru saada. See on poliitiliste otsustega saavutatud tulemus, kus Eesti on väga lühikese aja jooksul vähendanud põlevkivi kasutamist ja muutnud suure piirkonna vaesemaks.
Poliitikud räägivad praegu rohepöördest kui mingist tulevikus ees seisvast asjast, milleks tuleb valmistuda nõnda, et Ida-Virumaa inimeste töökohad ei kannataks. Keskerakond ja Reformierakond, kes viimased 16 aastat on Eestis hoidnud peaministri kohta, võiksid ju teada, et tegelikult on energeetika valdkonnas Eestis rohepööre juba suures osas tehtud.
Fossiilse kütuse (põlevkivi) kasutamine ja süsiniku heitmed on energeetikas mõne aastaga vähenenud kordades. Seda pole ligilähedaseltki teinud ükski teine riik, ei Euroopas ega rääkimata teistes maailma piirkondadest.
Sellise tagurpidi stahhanovliku töövõidu nimel on ohverdatud Ida-Virumaal tuhandeid töökohti ning siinsete kaevurite ja energeetikute, aga lisaks veel väga paljude selle tööstusega seotud perede heaolu.
Milline on selle eest hüvitis? Õõvastav naljanumber on seejuures poliitikute suust kuulda ikka veel tühja juttu Ida-Virumaale uue sotsiaal-majanduslikust mudeli loomise vajadusest. Sellega on juba vähemalt kümme aastat hiljaks jäädud. Niikaua, kui seda toimvat mudelit veel pole, võiks vähemalt õlitootmise näol veel elusolevale põlevkivitööstuse väljasuretamisele pidurit tõmmata, aga mitte kuulutada, kuidas sellelegi võimalikult kiiresti lõpp peale teha.