/nginx/o/2021/03/05/13664838t1h5316.jpg)
Olles tutvunud plaanidega, millega riik püüab vältida kliimaneutraalsuse saavutamisega kaasneda võivat sotsiaalset katastroofi Ida-Virumaal, pole keemikute ametiühing senini leidnud vastust põhilisele küsimusele: mida teha inimestega, kes jäävad või on juba jäänud töötuteks?
Vastus, et inimesed peavad ümber õppima, on üldine ja sisuta fraas. Pole mingit konkreetsust, kelleks tuleks ümber õppida. Kuhu ja millal need uued töökohad tulevad ning millise töötasuga? Millal toimub ümberõpe ja millist tasu saavad need inimesed õppimise ajal? Ja nii edasi.
Soovime, et valitsus teeks endale väga täpselt selgeks kogu kohapealse olukorra keerukuse. Ei ole mõtet teha mingit järjekordset üldsõnalist plaani. Vaja on konkreetset, tähtaegade ja tegevustega plaani, millest oleks võimalik aru saada, kuidas see õiglane üleminek ellu viiakse.
Palun konkretiseerida mõisteid "investeeringud väike- ja keskmistesse ettevõtetesse", "uute töökohtade loomine", "uuringud ja innovatsioon", "töötajate ümberõpe", "investeeringud saastunud kohtade, alade puhastamisse ja taaskasutusse võtmiseks ja otstarbe muutmise projektidesse" jne.
Ei ole mõtet teha mingit järjekordset üldsõnalist plaani. Vaja on konkreetset, tähtaegade ja tegevustega plaani, millest oleks võimalik aru saada, kuidas see õiglane üleminek ellu viiakse.
Plaanidest käib läbi suurettevõtete toetamine eesmärgiga vähendada CO2 heitmeid, kui see on vajalik üleminekuplaani realiseerimiseks. Millal need investeeringud tehakse ja kui suures mahus?
Millised saavad olema uued väike- ja keskmised ettevõtted? Millega nad tegelema hakkavad? Kui paljude ettevõtjatega toimuvad läbirääkimised nende ettevõtete loomise üle? Kas ettevõtjatega on arutatud, millistel tingimustel nad on nõus regiooni tulema? Kui palju töökohti konkreetselt nendes ettevõtetes luuakse? Kas nad on võimelised tasuma töötasu, mis vastab sellele, mida töötajad said põlevkivisektoris? Kui ei ole, siis kas riik on valmis andma nendele inimestele materiaalset toetust kuni pensioniikka jõudmiseni ja kui palju?
Kas õiglase ülemineku juhtkomisjon ja valitsus saavad nimetada, kui palju inimesi, kes töötavad põlevkivisektoris, jäävad aastate kaupa tööta perioodil 2022-2035?
Ei saa unustada, et põlevkivisektor annab tööd ka paljudele teistele regiooni elanikele. Need on nii-öelda kaudsed töökohad. Olgu nendeks näiteks seadmeid hooldavad elektrikud ja lukksepad, aga ka näiteks juuksurid ja müüjad, kelle töökohad satuvad samuti ohtu, kui piirkonnas jääb töökohti ja elanikke ning seeläbi ka hea maksevõimega tarbijaid vähemaks.
Kas nende inimeste kohta on olemas ülevaade ja analüüs, mitme kaudse töökoha kadumise toob kaasa ühe töökoha kadumine põlevkivitööstuses? Kui selline analüüs puudub, siis millal see valmis saab? Kes vastutab selle eest, et seda pole?
Kuidas peavad elus hakkama saama need inimesed, kes on juba töötuks jäänud ja kes pole endale väärilise tasuga tööd leidnud? Kas valitsusel on täpsed arvud, kui palju neid inimesi on? Mida on nende heaks plaanis teha?
Seoses ümberõppega palun täpsustada, kas vajalikud programmid on olemas ja kes hakkavad ümberõpet läbi viima.
Kas valitsus on valmis kuulama ja arvestama põlevkivisektori suurettevõtjate ettepanekuid selles osas, kuidas nemad näevad oma edasist tegevust? Kas nendega koostöös on paika pandud eesmärgid ja meetodid kliimaneutraalsuse saavutamiseks?
Milline on olnud Euroopa Komisjoni esindajatega toimunud formaalsete ja mitteformaalsete kohtumiste tagasiside?
Millist konkreetset tegevust planeeritakse õiglase ülemineku fondi raha kasutamisel, millest 248 miljonit eurot peaks minema Ida-Virumaa ettevõtluse arendamiseks ja mitmekesistamiseks ning 92,6 miljonit eurot elukeskkonna parandamiseks?
Millal ja kuidas hakkab toimima näiteks 5 miljoni euro suurune programm "Kaadrite mobiilsus ja põlevkivisektori töötajate ümberõpe"? Kus on võimalik nende meetmetega tutvuda ja milleks on raha planeeritud? Kas selle teemaga ei ole juba hiljaks jäädud? Millised tegevused on seotud programmiga "Sotsiaalteenuste ja meditsiiniteenuste arendamine sotsiaalsete muutuste toetuseks", milleks on samuti planeeritud 5 miljonit eurot?
Lõpuks on mul ka mõned emotsionaalsed küsimused. Kas need ministrid ja ametnikud, kes vastutavad õiglase ülemineku korraldamise eest, on valmis oma isiklikku heaolu senisest oluliselt kehvemaks muutma? Kui paljud teised on valmis jätma oma lähedased ja kodud ning kolima mujale, kus on tööd, arvestades, et lastega saab kohtuda paaril korral kuus ja eakad vanemad jäävad hooleta?
Rohepöörde algusest on möödas juba mitmeid aastaid. Korraldatud on kohtumisi ja seminare, kuid ametiühing pole tänaseni saanud vastust, mis saab inimestest, kelle elu see üleminek pea peale pöörab.
Palume selget vastust: mida võtab valitsus ette, kui Ida-Virumaal lähevad rohepöörde tulemusel ettevõtted kinni, aga nende asemele ei looda piisavalt väärilise palgaga töökohti?