Erik Gamzejev: rohepööre Ida-Virumaal − tempo tapab

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Distants ei tapa, tempo tapab! Selle jooksuharrastajate tõekspidamise eiramine iseloomustab hästi, kuidas rohepöörde liiga äkilised spurdid on Ida-Virumaa hingamise hapnikuvõlga jätnud ja lihased piimhappesse uputanud. 

Mõistlikud inimesed ei ole vastu süsinikuheitmete piiramisele ja põlevkivielektri asendamisele. Küsimus on, kui kiiresti muutused toimuvad ja millised on nende sotsiaal-majanduslikud mõjud. Kas enne, kui poliitiliste otsustega piirkonna jaoks kõige olulisemale tööstusharule kriips peale tõmmatakse, on olemas samaväärsel hulgal uut majandust, et see üleminek oleks sujuv ja kohalikud inimesed ei kannataks?

Tegelikult ei ole nii läinud. Rohepöörde propeller on viimastel aastatel tohutu tempoga hakkinud sodiks Ida-Virumaal hea palgaga töökohti ja puhunud laiali vaesust. Uusi töökohti on samal ajal tulnud asemele sama vaevaliselt nagu käsikiviga jahu jahvatades.  

Rohepöörde propeller on viimastel aastatel tohutu tempoga hakkinud sodiks Ida-Virumaal hea palgaga töökohti ja puhunud laiali vaesust. 

Tundub, et suurem osa poliitikutest ei adu siiani, kuivõrd ränka hinda on Ida-Virumaa pidanud maksma selle eest, et Eesti on süsinikuheitmete vähendamise tempoga tõusnud Euroopa oivikuks. On maksnud juba aastaid, mil põlevkivitööstuses on kadunud mitu tuhat töökohta ning maakonna töötuse tase kihutab keha külge kasvanud kollases liidrisärgis 15 protsendi poole.  Maakonna põhilise tööstusharu kiire kokkutõmbumine on jätnud negatiivse jälje ka suuremale osale teistele kohalikele eluvaldkondadele. 

Reformierakond ja Keskerakond on viimased 16 aastat jaganud Eesti peaministri tooli. Nad ei ole siiani leidnud toimivaid lahendusi, kuidas hüvitada varasematel aastatel rohepöördega Ida-Virumaale kaasnenud kahju. Aga nüüd koos valitsust tehes lubavad ühe põhilise asjana anda rohepöördele veelgi hoogu juurde.

Eesti energeetikas on rohepööre suures osas juba tehtud: eelmisel aastal paiskasid siinsed elektrijaamad süsinikku õhku juba vähem kui transport ja põllumajandus kokku. Valitsusparteidel on aga ikkagi kõva kihk tõmmata rohestahhaanovlastena võimalikult ruttu kott pähe ka allesolevale põlevkivitööstusele ehk õli tootmisele, mille süsinikujälg on tundvalt väiksem. Tühja see Ida-Virumaa inimeste hakkamasaamine! Kannatavad ära. Või nagu pillas aasta tagasi kohtumisel idavirulastega majandusminister Taavi Aas: ega see teil esimene kord ole, kui korraga palju töökohti kaob. 

Väga ei pane muretsema isegi see, kuidas tulevikus külmadel talvedel riigi energiajulgeolekut tagada. Nagu märkis tabavalt üks energeetikateadlane, võtavad otsustajad kuulda eekõige lobistide juttu, insenere märgatakse alles siis, kui midagi enam ei tööta.

Leevenduseks uute eelseisvate kaotuste eest puhuvad poliitikud mulli uuest Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikust mudeli loomise vajadusest. Selle juurde käib jutt Euroopa Liidu poolt Ida-Virumaale haavade raviks mõeldud 340 miljonist eurost. See on võrdluseks summa, mida põlevkiviettevõtted maksavad otseste maksudena riigile kolme aastaga.

Valitsusparteide palgalised suhtekorraldajad saadavad pressiteadetes regulaarselt toimetustele tähemärke Ida-Virumaad ees ootavast õnnest. Need tähemärgid pole aga paraku seatud sellisesse järjestusse, et oleks võimalik aru saada mõttest, kuidas ja millal konkreetselt Ida-Virumaa heaolu tõusule pöördub. On pigem vaid loosungid, millega koondatud kaevurid ja energeetikud pangalaenu tagasi maksta ning tanklast kütust osta ei saa. 

Õnnetus seisnebki selles, et rohepöördega kaotatu ja selle asemele uue loomise tempod on pöördvõrdelised. Ei saa ju öelda, et riik poleks püüdnud. Aga riiklik asjaajamine Ida-Virumaa uue majanduse ülesehitamisel on olnud aeglane ja kohmakas ning tulemused nigelad.

Selle sajandi uutest suurematest ettevõtmistest, millel on olnud ulatuslik positiivne mõju Ida-Virumaa majandusele ja mis poleks põlevkiviga seotud, tõuseb esile vaid Sillamäe sadama rajamine. Aga see on Tiit Vähi ja tema kompanjonide eraalgatus, mitte riiklik projekt.

Riigi poolelt on teatav edu olnud Ida-Virumaa tööstusparkide edendamisel, aga see on edenenud soovitust tunduvalt aeglasemalt. Põhjuseks muu hulgas riigi enda bürokraatia, kus näiteks aastaid kulus maade üleandmiseks. Siis sai investeeringute piduriks üliagarus rahapesuga võitlemisel. Õnn, et kohapealsed eestvedajad pole selle peale veel püssi põõsasse visanud ja otsivad ka võimatuna näivates olukordades visalt lahendusi. Aga miks nad peavad kulutama oma energiat võitlusele kunstlikult loodud takistustega? 

Ilmekas näide asjaajamisest ka pealtnäha lihtsa asja puhul. Jõhvi vallavalitsusel tuli Eesti Raudtee poolt ammu lukku keeratud jaamahoone endale saamiseks, et hakata seda korda tegema, pidada riigile kuuluva ettevõttega mitu aastat kirjavahetust. Või miks käib nii aeglaselt keelepööre Ida-Virumaa koolides ja riigi poolt aastaid tagasi lubatud lisaraha suuremat koormust kandvatele siinsetele õpetajatele tuleb oodata nagu Godot´d absurdiklassik Samuel Becketti näidendis? 

Ida-Virumaa ootab hapnikuvõlast pääsemiseks ning uue majanduse ülesehitamisel riigilt konkreetset ja arusaadavat tuge. Olgu selleks riigi investeeringud, maksusoodustused, lihtsustatud bürokraatia või midagi muud. Selleks  peab olema selge plaan. Praegu  lihtsalt eeldatakse, et küll nokdaunis olev poksija hakkab iseenesest kohe tipptasemel maletajaks. 

Uue majanduse ülesehitamine Ida-Virumaal peab käima rohepöördega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest ees. Praegu on vastupidi. Nii jääbki kohalikele inimeste silmis mulje, et käkid keeratakse väidetavate õilsate eesmärkide nimel kähku kokku, aga probleemide lahendamise osas käib lõputu mökutamine. 

Kui kohalik majandus jätkab samas tempos kokkukukkumist ja riik seda põhiliselt justkui paratamatut protsessi pealt vaatab, siis on raske entusiasmi- ja optimismilainel püsida ka kohalikel ettevõtlikel inimestel.