:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/22/13690999t1hf67e.jpg)
Kui Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa 2017. aastal Vaivara valla, hiljem Narva-Jõesuu linnaga liideti, teadsid nii üleandja kui ka vastuvõtja, et tegemist ei ole sugugi ahvatleva tükiga. 30 aastaga on endistes kaevuriasulates Viivikonnas ja Sirgalas elanike arv mitu korda vähenenud. Hüljatud ja lagunevate majade vahelt on keeruline elu leida, kuid see on seal olemas.
Aasta alguse statistika kohaselt on Viivikonnas 49 ja Sirgalas 41 elanikku, samal ajal kui 1987. aastal elas seal 1600 inimest. Omavalitsusel on aga sinna rohkem panna kui vastu saada, sest maksudena sinna kulutatav raha kaugeltki tagasi ei tule, samas jäävad püsikulud ka elanike jätkuval vähenemisel endiseks. Seal pole ka poliitikutele ahvatlevat valijaskonda. Tegemist on probleemse piirkonnaga, mis tegelikult vajaks eelkõige heakorrastamist tondilosside likvideerimise näol.
Aga Viivikonna on vaid drastilisemaid näiteid, mida leebemal moel võib leida teistestki paikadest. Kui elanikkond väheneb kiiresti, kaob ka nõudlus kinnisvara järele ning aastate jooksul oleme näinud tondilosside probleemi ka mujal Ida-Virumaal.
Riik on küll rääkinud mitmesugustest meetmetest, mis aga siiani pole muutusi kaasa toonud. Kui tööpuudus siin on Eesti suurim ja heapalgalised töökohad rohepöörde käigus aina kaovad, on raske uskuda edusse, mida valitsus Ida-Virumaale aastaid on lubanud ja jätkuvalt lubab. Kuigi erinevaid Ida-Virumaa tegevuskavade variante oleme näinud varsti juba 15 aastat, on need olnud vaid viigilehed tegeliku tegevuskava puudumise katmiseks.