Iti-Jantra Metsamaa: kelle teha on koolide säilimine?

Iti-Jantra Metsamaa, Lüganuse vallavalitsuse haridusspetsialist Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jälgides kõike seda, mis keerleb Lüganuse valla haridusvõrgu korrastamise ümber, siis tundub, nagu seisneks kogu kurja juur vallas, kes on võtnud asjaks haridusvõrku kiusu pärast korrastada ja selle otsusega osa kooliastmeid sulgeda ning viia koolid ühise juhtimise alla.

Kohalikul tasandil ja ka meedias üles keritud furoor tekitab mulje, et kui vald otsustaks näiteks Lüganuse kooli II ja III kooliastme säilitada, siis kestaks Lüganuse kool igavesest ajast igavesti ning jättes ka teised koolid rahule, siis võiks kogu hariduselu jätkuda samasuguses õndsuses, nagu see siiani on toiminud.

Ma võtan julguse selles viimases hüpoteesis kahelda. Kui rääkida meie imeilusate hoonete, tugevate hariduskultuuriliste traditsioonide ja pika-pika ajalooga eestlust säilitavatest maakoolidest, siis tekib paratamatult küsimus, miks ähvardab neid maakoole sulgemine. Vaadates koolide pikka ajalugu, tekib küsimus, mida on selle pika ajaga tehtud, kuidas kasvatud ning arenetud selles suunas, et kool oleks elujõuline ja atraktiivne.

Me ei saa ka takistuseks tuua vahemaid, sest need on väikesed ning isegi kui Kiviõli kasv andis tugeva aluse koolide tekkeks ja rahvastiku koondumiseks Kiviõlisse, siis süsteemse, ettenägeliku ja kvaliteetse töö puhul oleks igal koolil siiski olnud võimalik säilitada oma ellujäämiseks vajalik õpilaskond ja rohkemgi veel. Juhtkonna eestvedamisel meelitavad head koolid lapsi ja lastevanemaid lähedalt ning kaugelt.

Praegu on õpilasi jäänud liiga väheks ja valla arengukava näeb ette haridusvõrgu korrastamist, et kohalik omavalitsus suudaks tagada vallas antava haridusteenuse jätkusuutlikkuse. Koolidel oli viimane aeg olukorra päästmiseks umbes 10 aastat tagasi.

Praegu, viimasel hetkel, on juba liiga hilja, et teha petitsioone, koguda allkirju, pakkuda kallite küttesüsteemide väljavahetamist, hakata kooli arendama looduskooliks, üritada leida investeeringuid remondiks ja palju muud. Keegi oleks aastaid tagasi pidanud "ette nägema ja ära tundma" (Ülo Vooglaiu sõnul haritud inimese võime), et tuleb pingutama hakata, et kool areneks ja kasvaks, ning seda igas mõttes, et tagada elujõulisus.

Haridussüsteemi rahastamismudel ei ole ju kellelegi saladus. Ja kindlasti ei taha me võtta koolide säilimisel aluseks õpi- ja eksamitulemusi. Kujutage ette õpilasi tegemas tasemetöid ja minemas eksamile teadmisega, et kui neil nüüd teiste koolide õpilastest paremini ei lähe, siis pannakse kool kinni.

Vaieldamatult esineb koolide ja hoonete näol arhitektuuripärleid ning pika ajaloo vältel on tekkinud oma traditsioonid ja koolikultuur, aga kooli juhtiv ja seal töötav personal ei ole olnud piisavalt ettenägelik, et teha ellujäämiseks vajalikke või õigeid samme.

Siit teen järelduse, et koolide saatus on olnud eelkõige koolide endi kätes ning koolipidaja on nüüdseks suluseisus, millest väljatulemiseks kõiki osapooli rahuldavat otsust ei ole võimalik teha. Nüüd tuleb hakata tegutsema ja praegu otsuste tegemine on kriitiline, et kümne aasta pärast ei peaks me hakkama otsima järgmist süüdlast, kelle kaela oma tegevusetust veeretada.

Ma olen ise õpilasena kogenud väikese maakooli idülli, enne kui see kool suleti. Mul ja ma arvan, et mitte kellelgi ei oleks midagi selle vastu, kui need kogukondlikud hariduspesad saaksid jätkata oma tegevust nii, nagu nad ise õigeks peavad. Aga see ei ole kohaliku omavalitsuse valida, mille alusel antakse neile ressursse haridusvõrgu ülalpidamiseks.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on saadud ressursse tarbijaskonnast lähtuvalt jätkusuutlikult majandada. Lüganuse vallas on praegu viis kooli, aga ressursse jätkub anaüüside ja teadustööde põhjal ühe kooli jaoks.

Kui rahval tõesti on õigus otsustada, siis peaks ka hariduse rahastusmudel olema riigi poolt hoopis teistsugune. Vaadates Tõnis Lukase ja Üllar Saaremäe (ning paljude teiste) sõnavõtte ja seisukohti nii sotsiaalmeedias kui ka juba riigikogu infotunnis, võiksid sõnavõtjad ja koolide kaitsjad leida ning anda Lüganuse vallale piisava kotitäie raha olemasolevate koolide kordategemiseks ja ülalpidamiseks. Ainult suurtest sõnadest ei piisa.

Küsimus on selles, kas koolid teeksid uue võimaluse puhul endast kõik, et lendu tõusta, või seisaksime me peagi sama ja veel tühjema küna ees.