Kaarel Pürg: abielureferendumist loobumine oli viga

Kaarel Pürg, Ida-Virumaa pensionäride ühendus, juhatuse esimees Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Võib julgesti öelda, et samal hetkel, kui eelmine peaminister teatas tagasiastumisest, kaotasid kõik meediakanalid igasuguse huvi abielutemaatika vastu.

Seni oli päevast päeva nähtud vaeva selle nimel, et meile selgeks teha, justkui oleks tegemist tühise probleemiga, mis ei vääri üldse avalikkuse tähelepanu. Terve plejaad igasuguseid asjamehi, alustades mitmesugustest suhtekorraldajatest, analüütikutest, ekspertidest ja arvamusliidritest ning lõpetades tolleaegse riigikogu opositsiooniga, püüdsid üksteise võidu meile selgeks teha, et abielu olemus on seaduses juba küllaldaselt kajastust leidnud ning tegelda tuleks hoopis tähtsamate probleemidega.

Tõsi küll, ega nad täpsustanud, millistega, kuid järjekordselt tuli tõdeda, et rahvatarkus "Kelle peost sööd, selle laulu ka laulad" on praegugi poliitikamaastikul igapäevane nähtus. Ainult et eakatel, kellel on selja taga ikkagi pikk elukogemus, ei jäänud märkamata, millise seninägemata innukusega sooviti abielureferendumi läbiviimist torpedeerida-takistada riigikogus.

Kas tõesti luuakse partnerite vahetust ja abielu mitteolulisust propageerides ühiskonnas uut kuvandit, mille järgi tavainimene ei peaks abiellumisega kiirustama ning neid, kes pole olnud vähemalt kolm korda abielus või kümme aastat vabaabielus, normaalsete hulka ei arvata?!

Muudatusettepanekuid oli menetluses suisa tuhandeid! Miks küll? Endise riigikogu liikmena võin kinnitada, et pole ime, kui mõnel entusiastil juhe sellise "titaanliku töö" tulemusena kokku jooksis, sest esitati ka selliseid ettepanekuid-küsimusi, mida hiljem on häbi meenutadagi.

Sissejuhatuse kokkuvõtteks sobib ühe tegusa ja tubli vanamemme vastus Vikerraadios kõlanud palvele ennustada referendumi tulemust. Tema arvates oleks vähemalt 80% osalenutest vastanud "Jah", mis oleks teinud raskeks − kui mitte võimatuks − mitmete pikka aega päevakorras ootavate, rahva hulgas ebapopulaarsete seadusemuudatuste vastuvõtmise riigikogus. Selle väitega on raske mitte nõustuda, aga eks aeg näitab, mis meid nüüd ees ootab, vihakõne igal juhul on juba järjekorras.

Vanurite-pensionäride enamasti elukogemusele toetuv arvamus võib tunduda tänapäevast elukorraldust nautivale põlvkonnale vanamoeline ja enam korda ei lähe. Alljärgnev on siiski lühike kokkuvõte meie tähelepanekutest koos mõnede ettepanekutega.

Oleme võtnud teadmiseks, et erisuguse orientatsiooniga inimesed ("omasooiharad" ei kõla kuidagi soliidselt) on maailmas alati olemas olnud. Samas hoidusid nad igal juhul siinmail veel 20. sajandi lõpus tagasihoidlikult omaette, ei trüginud tänavatele ega uhkustanud kõigi ees oma erisuse või äkki isegi hälbega, sest üldjuhul ei peetud seda heaks tooniks.

Mingil määral me tunneme neile isegi kaasa. Kuid mind teeb murelikuks nendega seotud organisatsioonide ja MTÜde esilekerkimine ning aktiveerumine viimase 20 aasta jooksul. Kahjuks leiavad − õigemini isegi nõuavad − need omapärased, ühisosa leidnud liikumised pidevat äramärkimist-kajastamist ajakirjanduses ning aina kasvavat toetust ja kaitset ka riiklike struktuuride poolt, sealhulgas isegi seadusandlikul tasandil.

Samas jääbki arusaamatuks, kes või mis neid küll ahistab ja neil elada ei lase. Arvatavasti on põhjuseks kas liiga hea elu või juhtnöörid kuskilt kõrgemalt − ilmselt mõlemad. Samas leiavad nad tuge ka seltskonnakroonikast, mis kombinatsioonis alastikultuuri ja seksiga on juba telemaastikul kanda kinnitamas.

Kas tõesti luuakse partnerite vahetust ja abielu mitteolulisust propageerides ühiskonnas uut kuvandit, mille järgi tavainimene ei peaks abiellumisega kiirustama, ning neid, kes pole olnud vähemalt kolm korda abielus või kümme aastat vabaabielus, normaalsete hulka ei arvata?! Staariks saamise eufoorias kaotatakse valvsus ning võetakse sageli ette osalemine "Rannamaja" tüüpi projektides, mida teised, vähem edukad, kadedalt pealt vaatavad, kuid seda innukamalt kommenteerivad.

Neid kommentaare lugedes jõuab nii mõnegi superstaarini (!) lõpuks arusaam, et tegu oli suure veaga, sest häbistav hüüdnimi võib näiteks eluks ajaks külge jääda. Paljud noored võtavad õigel ajal abiellumist ja laste soetamist siiski väga tõsiselt ning nendele pole üheskoos vananemine või näiteks kuldpulmade tähistamine sugugi tühi sõnakõlks. Vanemate eeskuju on siin sageli otsustava tähtsusega.

Me teame, et kõik impeeriumid on varem või hiljem lõpetanud ajaloo prügikastis, kuid juba Vana-Roomas tegutsesid pordumajad, ahistati poisikesi ja toimusid gladiaatorite võitlused, lähtudes kontseptsioonist "tsirkust ja leiba". Kellele nii-öelda vabadest kodanikest milliseid lõbustusasutusi või üritusi tollal külastada taskukohane oli, võite igaüks ise ära arvata. Ning ega tänapäevalgi olukord teistsugune ole.

Oleme arvamusel, et Eestis ei tohiks korraldada mingeid geiparaade ega samalaadseid üritusi.

Noored, kellele kohustused on sageli kusagil tagaplaanil, on samas üllatavalt hästi teadlikud oma õigustest. Samas ei oska nad ohtu ette näha ja on sageli pimestatud välisest küljest, nautides melu. Nad ei vaja kaitset ning ammugi pole neist vaja teha kangelasi. Enamasti ei poolda eakad ka tõrvikurongkäike, sest meie põlvkond mäletab liigagi hästi, millega need lõppesid möödunud sajandil Saksamaal.

Eakad on seisukohal, et laste adopteerimist lesbi- või geipaaride poolt ei toetata. Lastele on kindlasti vaja ema ja isa ning puudub kindlustunne, kuidas saavad lapsed hakkama koolis ja hiljem täiskasvanuelus. Kas lapse arvamusega üldse arvestatakse? Kas ta soovib sellist kodu? Ja selliseid vastamata küsimusi on palju.

Levinud vastuväide, et meil on palju koduvägivalda, paljastab tegelikult riigis väljakujunenud olukorra, kus mitmed institutsioonid, asutused ja otsustajad pole oma tööga lihtsalt hakkama saanud. Mõttekäik, et piisab materiaalselt hästi kindlustatud perest ja omavahel hästi läbi saavatest samasoolistest (?) vanematest, on kuidagi vildakas, et mitte öelda lihtsameelne.

Kui riik jätkab kursil, kus ühed (väiksem osa) rikastuvad kontrollimatult ja ülejäänud üsna üksmeelselt vaesuvad, siis on meie tulevik tõeliselt hädaohus.