Anvar Samost: riigijuhte ei saa lasta Facebooki ära eksida

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Sotsiaalmeedia näib küll kohana, kus kõik kohal on, kuid tegelikkus on täiesti teistsugune: ärilistel motiividel toimiv läbipaistmatu kogum mulle. Seetõttu ei sobi see ka avalikuks kommunikatsiooniks.

Paljusid meediaettevõtteid on mingil hetkel tabanud ebameeldiv üllatus külastusstatistika järsu vähenemise näol, mille põhjuseks on USA sotsiaalmeediamonopoli Facebook kaudu tuleva liikluse äralangemine. Kel juhtus see aastal 2014, kel alles 2018, kuid põhimõtteliselt oli äratuskella efekt alati sama: sa võid pikaajalise töö tulemusel koguda suure hulga jälgijaid, kuid kui Facebook algoritmi muudab või algoritm suure liiklusega võõras keeles veebilehel tema meelest äriga sarnaneva tegevuse tuvastab, siis tuleb edasise liikluse eest raha maksma hakata.

Facebooki kaudu valijateni jõudmine on enamiku poliitikute puhul siiski enesepettus.

Muide, samamoodi on juhtunud ka mõne populaarse Eesti poliitikuga. Seda veidram, et viimase kahe peaministri ajal on mitte ainult erakonnapoliitiline teavitus, vaid ka valitsuse avalik kommunikatsioon samm-sammult sotsiaalmeediasse üle kolimas.

Nii näiteks teavitas Jüri Ratase valitsus eelmise aasta märtsis otsusest kehtestada eriolukord just esmalt Stenbocki maja Facebooki lehe kaudu. Tänavu teatasid peaminister Kaja Kallas ja haridusminister Liina Kersna plaanitavatest piirangutest esmalt lausa oma Facebooki seinal. Neid näiteid tuleb iga nädal juurde.

Kust see trend alguse sai? Nagu ikka, Ameerika Ühendriikidest, sealtsamast, kust Facebook ja teised sotsiaalmeediahiiud ise. USA eelmise presidendi Donald Trumpi suur populaarsus põhines ühest küljest aastakümneid popkultuuris ehitatud kuvandil, aga poliitikuna pigem võimel toetajatega otse suhelda, ajakirjandust vaid sõnumite võimendina manipuleerides või lausa suhtlusest välja lõigates.

Küllap vaatasid Eestis paljud poliitikud kadedusega, kui suuri eeliseid ajakirjanduse filtrist pääsemine või selle tagurpidi keeramine annab. Tekkis lihtsustav vaade: pea kõik valimisealised Eesti inimesed kasutavad Facebooki, poliitik peab oma suhtluse viima sinna, kus on valijad. Räägiti sellistest mõistetest nagu reach ja engagement. Keegi konsulteeris, kirjutas postitusi, andis tagasisidet ning lasi Facebookis live´ide tegemiseks osta kaamera, valgustuse ja helitehnika.

Facebooki kaudu valijateni jõudmine on enamiku poliitikute puhul siiski enesepettus. Teadmata teguritest lähtuv algoritm valib, kelleni ja millal sõnum jõuab ning kas üldse jõuab. Kui Facebook tahab, siis ta kustutab postitusi maha ega anna põhjustest Eestis kellelegi aru. Facebookis avaldatud sisu on Facebooki oma.

Tegelikult muidugi võib poliitik või erakond oma kampaaniaid või suhtlust valijatega teha täpselt nii, nagu ise tahab. Tahab, möllab Facebookis ning paneb Instagrami kassi- ja lillepilte; tahab, laseb klambripüstoliga plakateid plangu peale kinni.

Asi on teisiti, kui poliitik asub ametisse, mis on ühtlasi avalik institutsioon, saab peaministriks, valitsuse liikmeks, riigikogu liikmeks. Siin peab avalik kommunikatsioon arvestama tavasid ja reegleid, mis eeldavad läbipaistvat, ühetaolist ja mittemanipuleerivat teavitust, jõudmist kõigi inimesteni ning ka meedia tasakaalustava rolli tunnistamist. Facebook seda kindlasti ei paku.

Samas ei saa sotsiaalmeediat olematuks mõelda. Mis oleks parim lahendus? Toomas Mattson, kes on ühelt poolt pika ajakirjanduskogemusega ning teiselt poolt kaua suure riigiasutuse kommunikatsiooni juhtinud, pakub lisaks seniste valitsuskommunikatsiooni reeglite säilitamisele välja lihtsa idee: riigijuhtide sotsiaalmeediapostitused tuleks kõigile kättesaadavaks teha, samade institutsioonide veebikülgedel, reaalajalise peegeldusena.

See tabaks mitu muret ühe hoobiga. Esiteks tagaks jätkuva avaliku kommunikatsiooni ühetaolisuse. Teiseks paneks institutsiooni rolli jõudnud poliitikuid vaatama oma tegevust sotsiaalmeedias senisest kaaluvama pilguga ja kõrvaldaks müra. Kolmandaks annaks see garantii, et oluliste poliitiliste valikute ja otsusteni viinud seisukohad ei kao ühe USA firma suval prügikasti ning need säilivad Eesti ajaloo jaoks.

Me ei oleks siin jalgratast leiutamas. USA rahvusarhiiv teatas äsja, et nad arhiveerivad president Trumpi kõik postitused Twitteris. Lisaks arhiveeritakse teiste valitsuskommunikatsiooniga seotud olnud inimeste sotsiaalmeediapostitused, mida saab süstematiseeritult ja autenditult lugeda. Seejuures kuuluvad säilitamisele ka kustutatud postitused.