/nginx/o/2021/03/31/13706900t1hf82f.jpg)
Lugesin Anu Vau 25. märtsil ilmunud intervjuud Lüganuse valla haridusreformi kohta ning ligi seitsmeaastase kogemusega väikekooli õpetajana sain südames kurvastatud. Artiklis olevad väited, mis puudutavad väikekoolides sageli rakendatavat liitklassiõpet, ei saa minu kui praktiku hinnangul õiged olla.
Ka teadustööd kinnitavad vastupidist. Samuti tekitavad küsimusi väited, et Lüganuse kooli kahe kooliastme sulgemine on vältimatu samm ja sellega ei tohi viivitada. Ühtegi pädevat põhjust kooli sellisel viisil sulgemiseks ei tundu olevat.
Haridusreformi vajadusest rääkides viidatakse elanikkonna kahanemisele. Vallas õpib praeguse seisuga aga ligi 700 õpilast, põhi- ja keskkoole on kokku 4 (lisaks üks väike lasteaed-algkool). Ühe kooli kohta teeb see umbes 170 õpilast, mis ei ole sugugi ebanormaalselt väike arv, Kohtla-Järve riigigümnaasiumis õpib näiteks isegi vähem õpilasi.
Lisaks näitab prognoos, et eelkõige on oluline viia koolid ühise juhtimise alla, kooliastmete vähendamist õppepunktides, nagu Lüganusel plaanitakse, ei näe see otseselt ette. Seega ei ole Lüganuse kooli sulgemine siiski vältimatu, selle mõjud on aga minu hinnangul rängad.
Lüganuse kooli sulgemine ei ole vältimatu, aga selle otsuse mõjud on rängad.
Lüganuse kooli kahe kooliastme sulgemine hävitab kooli sootuks. Praeguses olukorras ütlevad Lüganusel elavad vanemad, et nad ei näe mõtet panna oma last kolmeklassilisse kooli. Mitmed pered on kolinud Lüganusele just nimelt hea õppekvaliteediga kooli tõttu. Aastas sünnib Lüganuse piirkonnas umbes 10 last. Kooli kadumisega muutub alev noortele peredele vähem atraktiivseks ja võib aja jooksul inimestest tühjaks valguda, nagu on juhtunud mõne teise Ida-Viru piirkonnaga.
Looduslik elukeskkond koos kodulähedase kooliga on atraktiivne ning looduskaunis kohas asuv väikekool üks paremaid keskkondi, kus laps saab õppida ja ka füüsiliselt areneda. Väikese kooli kasutegurid on lisaks vaikne õpikeskkond ja õpetaja võimekus tegelda õpilastega individuaalselt.
Võttes arvesse kõiki neid aspekte, oli üllatav lugeda Kiviõli 1. keskkooli koolijuhi veendumust, et väikekoolides ja liitklassis õppimine ei ole lapsele parim valik olukorras, kus on olemas alternatiiv suurema kooli näol. Oma väite põhjendusena toob Vau välja isikliku kogemuse: "Oleme oma koolis kogenud, et kui laps tuleb valla väikese kooli liitklassist, ei suuda ta enam vajalikul tasemel sotsialiseeruda või ei mõista, mida tähendab iseseisev õppimine, arvamuste paljusus ja klassikaaslastega arvestamine."
Võimalik, et väikekoolist suurde kooli mineja võib uues keskkonnas natuke raskemini kohaneda. On ju Kiviõli keskkool ka tugevalt venekeelne, gümnaasiumiosas on umbes pooled õpilased venekeelsetest kodudest. Samuti on väikekoolist tulnule kogu klassikollektiiv uus, paljud teised on aga vanad olijad ja neil on sotsiaalses kohanemises selge eelis. Vau annab hinnanguid endale harjumuspärasest keskkonnast lähtudes, aga minu arvates ei ole see pädev. Samamoodi võib juhtuda, et suurest koolist väiksemasse õppima asunu käitub seal kuidagi kohatult.
Vau väide, et laps ei suuda "enam" sotsialiseeruda ega mõista üht või teist, viitab, justkui laps oleks liitklassis ära rikutud ja tema võimalused oleks otsas. Ometi räägime ju noorest, alles kujunemisjärgus inimesest. Kas Kiviõli 1. keskkool ei suuda neile "õnnetutele" siis vajaminevaid oskusi õpetada? Või kas suures koolis õppinute hulgas ei ole selliseid õpilasi, kel on raskusi sotsialiseerumisega või kes ei oska klassikaaslastega arvestada või iseseisvalt õppida? Kui õpetajaid uskuda, siis ikka on. Ehk ei ole liitklassidel ega väikekoolidel siiski sellist halba mõju, nagu Vau neile omistab?
2010. aastal rakendas üle poole Eesti põhikoolidest liitklassiõpet, mis on meetodina kasutusel olnud juba esimestest külakoolidest alates. Liitklassid ei ole kehvem variant parema puudumisel, vaid, julgen öelda, Eesti hea hariduse oluline osa. Oli ju eestlaste kirjaoskus silmapaistvalt kõrge juba sel ajal, kui haridust saadigi peamiselt külakoolide liitklassides.
Algklassiõpetaja Helen Pullinen on liitklasse uurinud ka oma magistritöös. Seal toob ta välja, et ehkki hoiakud liitklasside suhtes võivad olla negatiivsed, näitavad uuringud, et liitklassid ise ei mõjuta negatiivselt õpilase sotsiaalset kompetentsi ega akadeemilist võimekust. Sageli on liitklasside suhtes eelarvamused, kuna ei teata, kuidas lapsed seal õpivad.
Liitklassi toimimisel võib olla aga palju kasutegureid. On uuringuid, mille kohaselt liitklass soodustab suuremat akadeemilist võimekust, kuna üheealisi lapsi õpetades suhtub õpetaja kõigisse ühtmoodi ja õpetab n-ö välja mõeldud õpilast, liitklassis aga nii teha ei saa, tuleb arvestada, et õpilaste võimed ja vajadused klassis on erinevad.
Üllatavalt on leitud ka näiteks, et eriealiste laste koos õppimine on õpiedukuses kasulikum just madalamate võimetega, majandusraskustes olevatele ja koolist välja kukkumise ohus lastele. Eri eas laste koos õppimine on suurendanud õpilase enesehinnangut, aidanud kaasa tugevate sidemetega sõpruskondade tekkele ja mõjunud positiivselt üldisele sotsiaalsele järjepidevusele. Pullineni magistritööst leiab veel hulga põnevat lugemist, ent mitte ühtegi viidet sellele, et liitklass võiks lapse arengule kuidagi pärssivalt mõjuda mis tahes pädevuste omandamise puhul. Pigem vastupidi.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et argumendid Lüganuse kooli sulgemiseks on osutunud haprateks ja isegi valedeks. Anu Vaul oleks aga minu arvates kena kõigilt liitklassiõppega väikekoolidelt, sealhulgas Lüganuse koolilt vabandust paluda.