Marek Kullamägi: Alutaguse rahvuspargi laiendamine on õpikunäide kohalikest huvidest mittehoolimisest

Marek Kullamägi, Alutaguse vallavolikogu liige Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Mõned vestlused ei suju kohe algusest. Toimuda võib isegi viisakas dialoog ja üksteisele naeratatakse tervituseks, kuid õhus on tunda elektrit ja usaldamatust ning osapooled räägivad üksteisest mööda.

Nii see oligi hiljuti Alutaguse rahvuspargi laienemise teemalisel virtuaalsel koosolekul, kus keskkonnaamet, Eestimaa looduse fond (ELF) ja kohalikud inimesed vaatasid üksteisele otsa ja said aru, et ollakse ühise keele leidmisest kaugemal kui kunagi varem.

Ilmselt mõni dialoog ei suju ka seepärast, et koostööd päriselt ka ei ole ja olulised küsimused on juba ette ära lahendatud. Koosolekul oli selgelt näha, et riik (ehk keskkonnaamet) ja nende palgatud eksperdid tunnevad ennast mugavamalt ELFi seisukohtadega nõustudes ning piirkondlikud mured on neile kauged.

Seal, kus Eestimaa looduse fond ja keskkonnaamet näevad metsa kui vaid lendorava elupaika, näevad kohalikud inimesed seda kui elatusallikat ja maaelu hoidjat. 

Kohalikud inimesed ja kohalik omavalitsus on mures, et metsa majandamine saab piiratud 134 kinnistul, et materiaalselt kannatab mitukümmend metsaomanikku ja perekonda, et pargi laienemise tagajärjel ei hakka RMK hooldama kohalikke väiketeid ja puidutööstused kaotavad jälle tüki oma tööst. ELFi esindaja kommenteeris selle peale, et Alutagusel on suur turismipotentsiaal.

Seal, kus kohalikud inimesed vaatavad reaalsusele otsa ja näevad, et järjekordselt laiendatav rahvuspark annab taas tugeva hoobi kohaliku elu pihta, näeb otsustusõigust omav osapool vaid oma pilti ega suuda tunnistada kohaliku inimese mure suurust.

Muidugi kiputi mõnuga ette ja taha kordama, et protsess on alles algusjärgus ja otsused pole veel tehtud. Ometi rääkis oma esitluse ajal ELFi esindaja sellest, et rahvuspargi laiendamise tagajärjel piiratakse territooriumil jahitegevust, ja selgitas üsna üksikasjalikult, millised hakkavad piirangud välja nägema. No ilmselt eksis ja nägi korraks rahvuspargi tulevikku, eks ikka juhtub ...

Ilmselt on seegi loogiline, sest ei ELF ega amet ei suutnud kohaliku rahva murele vastata, kuna töökohad ja majandus on väljaspool nende eriteadmisi. Ning seal, kus nemad näevad metsa kui vaid lendorava elupaika, näeme meie (ehk kohalikud inimesed) seda kui elatusallikat ja maaelu hoidjat.

Kas sellistes tingimustes saab üks pool mõista seda, mida teine räägib? Ilmselt mitte. Seda see koosolek kahjuks ka kinnitas.