/nginx/o/2021/04/12/13724335t1hf6f6.jpg)
On pühapäeva hommik, kui ma seda lugu kirjutan. Paarkümmend aastat tagasi veetsin oma pühapäevahommikud jumalateenistustel orelit mängides. Praegu teada-tuntud põhjustel jumalateenistusi klassikalisel viisil ei peeta ja apostliku usutunnistuse tekstki hakkab ununema. Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse...
Minu uus usutunnistus võiks alata sõnadega: "Mina usun COVIDisse, tõsiselt võetavasse haigusesse, koroonaviiruse poolt põhjustatusse... Usun teadusesse, viroloogidesse, meedikute tööpanusesse ja nende läbipõlemisse. Usun haigestunud inimeste kannatustesse ja surma. Usun lähedase kaotanute leina ja kurbust. Usun kontaktide piiramisse ja vaktsiinide vajalikkusesse. Usun peavoolumeediat. Jälgin iga päev nakatunute ja surmade arvu, aga see ei põhjusta minus hirmu ega paanikat. Tahan olla olukorraga kursis ja käituda vastutustundlikult. Usun argumenteeritud arutelusid ja inimeste vastastikust lugupidamist. Oma riigi üle ilkujaid, irvitajaid ja parastajaid ei usu. Ei leia, et praegu peaks Toompeale vabadusvõitlejaks ja kõigikallistajaks minema. Ei oska karta politseiriiki ega uut küüditamist (kuhu küüditatakse?), millega ähvardavad "Koos muudame maailma paremaks" kõneisikud."
Jaan Kaplinski kirjutab oma raamatus "Looduses ja loodusega", et tal on piinlik kuuluda Homo sapiens´i liiki. Mul on ka.
Püsin kodus ja jälgin sotsiaalmeediat. Toimisin nii ka enne pandeemiat. Olen ju introvertne inimene, kes oma kaitsealal elab ja säält ainult äärmisel vajadusel väljub. Seetõttu pole viimane aasta mulle olnud raskem kui varasemad. Elan tavapärast vähenõudlikku elu. Raha ja tervist reisimise tarvis ei oma, suuri rahvakogunemisi ei igatse, seega pole minu vabadus ega õigused mitte kuidagi piiratud.
Märtsis külastasin hambaarsti. Olin meeldivalt üllatunud, kui range kord Jõhvi hambapolikliinikus valitses. Ootasin välisukse taga, kuni eelmine patsient väljus, siis võisin sisse minna, panna maski ette, kilesussid jalga ja käed desinfitseerida. Hoones viibisid vaid kolm töötajat ja mina. Maski pidin loomulikult lõua alla tõmbama, et hambatohter tööle hakata saaks, aga tundsin end täiesti turvaliselt. Samas sain aru, kui ohustatud on arst ja tema abiline, sest aerosooli lendub ju hambapuurimisel nii, et vähe pole. Mõlemal meedikul korralik kaitseriietus ja minul patsiendina tunne, nagu viibiksin kosmoselaevas.
Kui sama kuu lõpus oma perearstikeskuses puukentsefaliidivastast vaktsiini saamas käisin, valitses sääl hoopis teine õhkkond. Mina kandsin küll maski, aga meditsiinipersonal mitte. Kui ma hiljem selle kohta aru pärisin, vastati, et unustati mask ette panna. Nüüd ma sellist põhjendust enam ei usu. Kui näen, millised postitusi mu perearst oma FB ajajoonel jagab − videoid Toompeal toimuvast. Olen väga pettunud. Ootan perearstilt teaduspõhist lähenemist patsientide tervisele, aga rahvakogunemised ja ühiskallistamised Toompeal pole seda kindlasti mitte.
Ma pole kursis, kas ja kui palju selles perearstikeskuses koroona vastu vaktsineeritakse. Viimases infos, mis minuni jõudis, väideti, et alustatakse 8. aprillil. Igatahes leidsin ise FBs reklaami, digiregistreerisin end riskirühma liikmena ja sain 9. aprillil esimese doosi Modernat Corrigo tervisekeskuses manustatud.
Tegelikult oli mul plaan vaikselt kodus püsida ja minna vaktsineerima alles siis, kui perearst kutsub (oleksin võinud vist ootama jäädagi), Corrigo võimalus tuli meeldiva üllatusena. Olin valmis AstraZenecaks ja selle päris tugevateks kõrvalmõjudeks, mida kaks mu pereliiget on kogenud, aga üllatati hoopis Modernaga. Seni olen tundnud vaid valu käsivarres, ei muud, aga hoiatatakse, et Moderna võib anda kõrvalmõjusid teise doosi puhul. Seda saan teada juba 7. mail. Loodan, et uut doosi saama minnes on Corrigos ka inimeste hajutatus korraldatud paremini kui reedel, 9. aprillil. Siis oli küll rahvast palju ning tihedalt. Pidin pidevalt vaatama, et kellegagi kokku ei põrkaks. Inimeste teadlikkus ja ohutunnetus pole eriti kõrge. Näiteks istus üks süsti kätte saanud mees ja vestles sundimatult sõbraga, mask endal lõua alla tõmmatud. Ikka valjul häälel üle koridori. Noor meditsiiniõde kehitas seepeale õlgu. Tal oli muidugi palju tegemist ka. Mina elukogenud inimesena loomulikult ei suutnud suud pidada ja palusin mehel maski ette panna. Panigi. Andsin Corrigole ka tagasisidet, et edaspidi võiks mõni kuri tädi välisuksel seista ja inimesi jaokaupa sisse lubada, et nood ei trügiks ega tormaks. Mulle tundus ruumis väga ebaturvaline ning umbne. Lahkusin säält võimalikult ruttu. Enne, kui kohustuslikud viisteist minutit täis said.
Hetkel on mul pooleli käsikiri, mis jutustab eelmisel sajandil Põhja-Tartumaal elanud ja tegutsenud rahvaarstist ning küla ämmaemandast Maalist, kelle 13aastane poeg 1919. aastal soetõppe suri. Oma monoloogides Maalile arutlen, et mida tema oleks teinud, kui siis oleks pakutud mingitki ravimit poja päästmiseks. Kas ta oleks keeldunud? Oleks läinud linnatänavatele protestima? Või ei uskunud ta tüüfuse olemasollu üldse? Küllap ta uskus, nagu usuvad koroonaviirusesse need, keda see valusalt puudutanud on. Surm ja kannatused puudutavad ikka, kui inimesel on vähegi empaatiavõimet.
Jaan Kaplinski kirjutab oma raamatus "Looduses ja loodusega", et tal on piinlik kuuluda Homo sapiens´i liiki. Mul on ka. Praegu toimuva vabadusvõitluse pärast. Aga varsti on suur kevad kohal, linnud juba laulavad. Loodus on suur lohutaja. Õnneks.