:format(webp)/nginx/o/2021/04/16/13732444t1ha8e8.jpg)
Riik on Ida-Virumaa elanike vaktsineerimisega hädas. Teiste piirkondadega võrreldes on meie maakonnas vaktsineerituid oluliselt vähem. Kui siin on elanikkonnast vähemalt esimese doosi saanuid 13 protsenti, siis meie naabritel Jõgevamaal ja Lääne-Virus näiteks on see number poole suurem.
Küllap põhjusi on siin erisuguseid, kuid kahtlemata mängib suurt rolli vaktsiiniskepsis. Ent riik pole siiani selgel häälel probleemi tunnistanud ning seetõttu pole keegi ka lahendust välja pakkunud.
Teadusnõukoja juht Irja Lutsar vastas sel nädalal Maalehele antud intervjuus küsimusele, kas Ida-Virumaal ei võiks pakkuda vaktsiini kõigile soovijaile, järgmist: "Kui me tahame, et inimesi satuks vähem haiglasse ja vähem sureks, siis me peame vaktsineerima vanemaealisi, kellel on suurem oht raskemini haigestuda."
Täiesti õige, aga probleem ongi ju selles, et vanemaealisi ei suudeta meie maakonnas piisavas tempos kaitsepookida. Ja paljuski on probleem ikkagi vanemaealiste umbusus vaktsiinide vastu, kuigi kahtlemata on siin ka korralduslikke vajakajäämisi.
Samas võib täiesti kindlalt öelda, et meie maakond on üks enim koroonast kannatada saanud piirkondi. Meie õpilased on pidanud kõige kauem olema koduõppel alates mullu sügisest, meie ettevõtjad on enim pidanud taluma piiranguid, millest tulenevad ka suurem tööpuuduse kasv, vaimsed probleemid jne.
Seepärast peaks riik Ida-Virumaal rakendama paindlikumaid lahendusi ja hakkama kiiremas korras pakkuma vaktsiine ka noorematele vanusegruppidele. Kui öeldakse, et vaktsiine ei jätku, siis tekib küsimus, kuhu lähevad need Ida-Virumaa eakatele ette nähtud vaktsiinid, mis jäävad kasutamata.
Loomulikult ei tohi vanusepiiri allatoomisega kaasneda seda, et eakad jäävad ilma, aga fakt on see, et kui vaktsineerimisprobleemile meie maakonnas riik kiiresti lahendust otsima ei hakka, tuleb hiljem tegelda tervisealaste, majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede lahendamisega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)