JUHTKIRI Ka poliitik peaks täitma seadust

Seaduse mõtte kohaselt ei tohiks poliitikud, kes pole Jõhvi püsielanikud kandideerida Jõhvi volikogusse. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Seadusest tulenev nõue, et kohalikku volikogusse kandideerija peab olema selle linna või valla püsielanik, võib osale poliitikutele tunduda ebaõiglane, aga see on seaduse nõue, mida tuleks täita, mitte otsida kõrvale nihverdamise teid.

Vastasel juhul võiksid ju ka valijad käituda seaduste tõlgendamisel omal moel. Mõni võib näiteks leida, et ta on oma valla jaoks niigi palju teinud ning seetõttu ei ole temal küll põhjust sellele omavalitsusele makse maksta. See viiks üsna kiiresti anarhiani.

Kui seadusest tulenev püsiva elukoha nõue peaks olema vananenud või kohatu, siis on riigikogus olevatel erakondadel võimalik seadust muuta, aga mitte külma kõhuga eirata. 

Pealegi on selle seadusepunkti selge mõte, et otsuseid kohalikes volikogudes teeksid kohalikud inimesed, aga mitte tegelikult mujal elavad inimesed, kes on selle omavalitsusega seotud eelkõige poliitilistel, ärilistel või mingitel muudel eesmärkidel.

Kui tahate elada Viimsis, Valgamaal või Toilas, siis tulekski kandideerida nende omavalitsuste volikogudesse, aga mitte lasta end fiktiivselt sisse kirjutada aadressidele, kus tegelikult ei elata. See ei välista mujal elavate asjatundjate töötamist tulevases valla- või linnavalitsuses, kui kohalikest inimestest koosnev volikogu seda soovib.

Erakonnad ei ole ju jalgpalliklubid, kes palkavad endale võõrmängijaid, selleks et rohkem punkte koguda.

Sellise "poliitilise turismi" vastu aastaid võitleval Jõhvi volikogu liikmel Teet Enokil on õigus, et see on sulaselge valetamine, millel pole õigustust. Kui poliitik juba esimesel sammul teel kohalikku volikogusse vassib, siis mis annab kindluse, et ta seda edaspidi ei tee?

Kuna õiguskaitsjad ei ole säärasele seadusrikkumisele suutnud aastate jooksul piiri panna, siis jäävad niisuguse käitumise üle kohtumõistjaks valijad − kas nad annavad sellistele poliitikutele hääle või mitte.