/nginx/o/2021/08/18/14000259t1h112d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/18/14000263t1h80a1.jpg)
Neli aastat pärast haldusreformi, kui tõusnud on nii omavalitsuste suutlikkus kui minu viimaste aastate kohtumiste põhjal ka tahe rohkem oma piirkonna elu ise korraldada, jääb mulle arusaamatuks, miks me riigis kohalikke omavalitsusi (KOV) ikka veel natuke liiga vähe usaldame.
Tõsi, see ei ole küll ainult meie probleem, sest kui me vaatame Euroopas ringi, näeme omavalitsuste tasandil üsna kirjut pilti.
Kuid on asju, kus Eesti omavalitsuste võimalused Euroopa keskmisest liig palju kesisemaks kipuvad jääma. Näiteks kui Euroopas tehakse avalikest kulutustest keskmiselt 33,5% keskvalitsusest madalamal tasemel, siis Eestis jääb KOVidele üksnes 24,5%. Paraku tuleneb sellest proportsioonist ka see, et kui Euroopas tuleb omavalitsuste arvele keskmiselt 51,6% kõikidest avalikest investeeringutest, siis Eesti omavalitsuste võimalused ulatuvad üksnes 31,3%ni. Need numbrid osundavad, kus on probleemi tuum.
Praegune omavalitsuste tuluskeem on tekitanud huvi just magavate, aga mitte töötavate või ettevõtlike inimeste vastu.
On arusaadav, et nende protsentide ja kohalike teede kvaliteedi vahel nagu mitmetegi muude meid häirivate asjade vahel on selge funktsionaalne seos. Siinjuures ei ole mulle saladus, et meie unikaalne, sissekirjutustel ja brutopalkadel põhinev tulusüsteem kombineeritult mitmesuguste toetustega rahuldab omavalitsuste põhivajadusi üsna hästi ning on suhteliselt lihtne ja mugav. Ilmselt pole seda vähemalt kohe lammutama mõtet hakata, kuid ma kutsun teid edasi ja kaugemale mõtlema.
Esiteks arvan, et meie omavalitsused väärivad ning vajavad arenguks suuremat vabadust ja iseseisvust. Mina ise usun subsidiaarsuspõhimõttesse. Kõiki otsuseid tuleb teha nii madalal tasemel kui võimalik. Kohtadel on alati rohkem informatsiooni kui keskuses, see on paremini kättesaadav, nüansseeritum, otsustusprotsess on siin kiirem jne. Kui me vaatame elanike rahulolu reitinguid Euroopas, siis rahulolu on suurem just neis riikides, kus omavalitsustel on suurem otsustamisõigus.
Samas ei ole suurem otsustamisõigus ilma laiema ja iseseisvama tulubaasita mõeldav.
Põhimõtteliselt saaks ju tulubaasi suurendada ka sel teel, et suurendatakse eraldismäära protsenti brutopalgast, kuid mina seda teed ei läheks. Siin on ju silmaga nähtavad piirid ees.
Natukegi kaugemale ette vaadates on selge: kohalikele omavalitsustele on vaja teistsuguseid lisatuluallikaid. Seejuures on tulubaasi laiendamiseks ka teisi ja veel olulisemaid põhjusi. Nii nagu üle kogu maailma, on ka Eestis iga suurema ettevõtmise vastu järjest rohkem hakanud kõlama seisukoht: "Mitte minu tagahoovi!"
Tuleb tunnistada, et praegune KOVide tuluskeem on tekitanud huvi just magavate, aga mitte töötavate või ettevõtlike inimeste vastu. Või − veel halvem − soovi tõrjuda ettevõtjaid koos reaalmajanduse töötajatega võimalikult kaugele. Et ei oleks vabrikutööd ega müra, põllumajandusega kaasnevaid lõhnu ega midagi sellist, mis rikuks harjumuspärast visuaali.
Kujunenud olukorra muutmiseks oleks vaja hakata samm-sammult liikuma sellise maksukorralduse suunas, mis seoks kohalike inimeste heaolu taas kohaliku ettevõtluse olemasoluga. Esimene samm tuulikute talumise osas on astutud − kiidan vabariigi valitsust selle eest −, nüüd tuleb mõelda ka sellele, kuidas siduda tööstusettevõtete, farmerite ja kohalike elanike huve.
Kuid põhiseaduse 154. paragrahviga on meil teisigi probleeme. See ei ole ju kohaliku elu iseseisev korraldamine, kui ministeeriumidest tulevad omavalitsuse eelarvesse nii kitsalt reglementeeritud toetused, et näiteks isegi erisuguseid soodustranspordiliike kokku panna ei tohi, mistõttu mööda meie valdu sõidavad pooltühjad sõidukid, kuid samas jääb osa transporditeenust vajavatest inimestest sellest ilma, sest raha on ebaratsionaalselt ära kulutatud.
Arengule jalgu jäänut on palju ning nüüd, kus meil on võimekamad omavalitsused, tuleb neid seni vajaliku tähelepanuta jäänud küsimusi järgemööda lahendama hakata. Arvan, et meil tasub juba praegu hakata mõtlema ka sellele, milliseid võimalusi võib KOVidele anda see, kui maailmas tõepoolest kehtestatakse ettevõtete teenitud kasumitele minimaalne maksumäär. Ükskõik, kas siis teha seda maksutulu jagamise või erandite võimaldamise läbi. Samuti tasub täna mõelda sellele, et keskkonnamuutustega võitlemine toob vältimatult enesega kaasa maksude ja kohustuste teisenemise, ning sellele, kuidas ka siin elanike, KOVide ja riigi huve ning kohustusi omavahel siduda.
Kõige kiirem ja lihtsam tee KOVide tulubaasi laiendamiseks võiks minu arust olla selline, et me jätame edaspidi igast maksuliigist sobiliku osa omavalitsustele. Tänapäeva infotehnoloogia juures peaks selline ülesanne meile täiesti jõukohane olema. KOVide tulubaas ei vaja täna niivõrd vana muutmist, kuivõrd uute elementide sissetoomist.
Kuigi me ei tea, milline on mõnekümne aasta pärast KOVide tulubaas, on üks asi ikkagi selge: olukord, kus 85% KOVide tulubaasist moodustavad grantid ja subsiidiumid, ei ole normaalne ja jätkusuutlik ega vasta meie põhiseaduse mõttele.
Kohaliku omavalitsuse valimised on ukse ees ja algab uus nelja-aastane tsükkel. Ka riigikogu valimised pole enam kaugel. Kutsun teid üles kasutama järgmist nelja aastat selleks, et tuua meie kohaliku omavalitsuse korraldusse tagasi rohkem seda 30 aasta eest kirja pandud põhiseaduse vaimu. Ja mitte ainult vaimu, vaid ka sisu, tuuma, olemust.
Selles mõttes on meil ees vaat et viimase 30 aasta kõige olulisemad kohalikud valimised. Nagu ennist ütlesin: võimekust ja mastaapi nüüd juba on. Nelja-aastane üleminekuperiood koos keerukate ja tihti mitte kõige ratsionaalsemaid, ent poliitiliselt vajalikke kompromisse sisaldanud ühinemislepingutega on selja taga.
Majandus liigub kiires kasvutempos − just see on hetk, kui saab teha olulisi sisulisi muudatusi ja ümber korraldada omavalitsuste rahastamist. Ärme jäta seda võimalust kasutamata, seda võimaluste akent ei pruugi nii pea uuesti tulla.
Lühendatult Kersti Kaljulaidi kõnest Eesti linnade ja valdade päevadel 17. augustil.