Olga Kurdovskaja: kas jätame lastele oma aja ära elanud majade varemed?

Olga Kurdovskaja, korteriühistu esimees Foto: Erakogu

Möödunud nädalal arutati Kohtla-Järvel korteriühistute ja KredExi esindajate kohtumisel kortermajade renoveerimist KredExi toel. See on suurepärane programm, millega toetatakse omanikke oma elamute energiatõhusamaks ja mugavamaks muutmisel.

Paraku erineb meie reaalsus näiteks Tallinna ja selle ümbruse reaalsusest. Lisaks kõigele muule ei tea me, millises seisundis meie elamufond tegelikult on. Me ei tea sedagi, kui kulunud meie majad on ja kas neid on korralikult hooldatud.

Meie piirkonnas on palju vanu, alates 1946. aastast ehitatud maju, millest mõned on juba oma aega ära elamas. Peale selle on meil küllaga väikesi kortermaju, mis 1990. aastate lõpus üüratute küttekulude tõttu alternatiivküttele üle läksid. Sellistele majadele on näiteks 250 000 eurot − täpselt pool projekti kogumaksumusest, mille KredEx eraldab tingimusel, et olete otsustanud maja täielikult renoveerida − üle jõu käiv koorem, midagi ulme valdkonnast. Eriti arvestades, et nendes majades on ka selliseid kortereid, kus keegi sees ei ela, või korteriomanikke, kes on mis tahes paranduste vastu. Õigemini küll tahavad kõik elada ilusas ja korda tehtud majas, ent niipea kui jutt rahale läheb, on kogu ind kuhugi kadunud.

Uusi maju tuleb ehitada, selles olen ma kindel.

Spetsialistid muidugi soovitavad kohtusse pöörduda, et hooletud omanikud vastutusele võtta. Ent mõnes majas on nii palju probleeme, et aastaid venida võivad kohtuasjad majahaldureid sugugi ei rõõmusta. Pahatihti on nad niigi sunnitud töötama 100 euro eest kuus või sootuks ilma tasuta, et ühistu eelarvesse mingigi kopikas laekuks.

Hea küll. Oletame, et näiteks vanasse, kuid heal järjel kortermajja, kus elavad maksejõulised korteriomanikud, otsustatakse siiski investeerida. Tehnilise auditi tulemusena selgub, et maja kulumisaste on 80%. Mina ei kiirustaks. Tarvis on saada eksperdihinnang, kui kaua see maja veel vastu peab ning milline on selle väärtus kinnisvaraturul pärast renoveerimist. Võib-olla tasuks tal oma elupäevad ilma suuremate investeeringuteta lõpule saata, kuna need investeeringud on lihtsalt mõttetud.

Vananenud elamute küsimus on mulle tegelikult alati valuline olnud. Suheldes aktiivselt inimestega, sealhulgas ka noortega, näen, et nad ei soovi osta korterit vanades, nii moraalselt kui ka füüsiliselt iganenud majades. Ja kuidas nende silmad särama löövad, kui jutt uue elamufondi rajamisele läheb! Lisaks kõigele muule räägime me pidevalt noorte äravoolust, meil jääb puudu spetsialistidest.

Uusi maju tuleb ehitada, selles olen ma kindel. Samas ei ole mul mingeid illusioone: ma mõistan, et selleks peavad kokku langema paljud faktorid. Esiteks peavad meie inimesed saama väärilist töötasu. Teiseks peavad tahtma siia tulla uued ettevõtjad, sealhulgas tehnoloogiaettevõtted, kes on huvitatud heast elamufondist vähemalt oma töötajatele. Kolmandaks: ühes elamufondi noorenemisega nooreneb ka elanikkond. Noorele spetsialistile, kes kaalub siia piirkonda naasmist, on võimalus osta korter uues, tänapäevases majas lõpliku otsuse tegemisel tähtis tegur.

Mida jätame meie, kes me vanades majades elame, oma lastele 20-30 aasta pärast? Viltu vajunud ja mõranenud seinad? Tühjad tänavad ja hoonete varemed?

Meil on tegelikult palju probleeme. Kõigepealt asustamata korterite, kütteta trepikodade ja kommunaalvõlgnikega majad. Uute elamute rajamise hinnad on meil samal tasemel nagu pealinnas (kuna ehitus on mis tahes piirkonnas ühesuguse hinnaga), samas napib meil projekteerijaid, arhitekte, eksperte ja ehitajaid.

Kuid meil on ka rohkelt saavutusi: uute, nüüdisaegsete ettevõtete tulek, näiteks tuulegeneraatorite tehas, targa linna innovatsioonifondi avamine, ainulaadse tehnoloogiakooli avamine, tänapäevase spordi- ja tervisekeskuse rajamine, haiglate renoveerimine, tööstusparkide arendamine. Ning ma ei räägi siinkohal ainult Kohtla-Järvest ja Jõhvist, vaid meie regioonist üldiselt. Üldiselt sellepärast, et positiivsete muutuste saavutamiseks on tarvis linnadevahelist koostööd. Poleks paha luua üldine Ida-Virumaa atraktiivsuse kontseptsioon, omamoodi "teenuste pakett" neile, kes plaanivad siia tulla investori või spetsialistina. Ning investor ja spetsialist tahavad elada tänapäeva reaalsuses. Kõik tahavad: noored ja vanad, õpetajad ja arstid, eri valdkondade töötajad ja tudengid.

Eelnimetatud probleemide lahendusvariante tuleb arutada. Ehk oleks mõistlik luua elamufondi arendamise sihtasutus. Võib-olla peaks uute elamute ehitamisest saama osa KredExi programmist, mille raames on pangad valmis andma intressivaba laenu eluaseme soetamiseks uusehitises. Riik ja õhku saastavad ettevõtted aga peaksid katma vahe, sest uusehitises paikneva korteri hind peab jääma vastuvõetavaks nii kohalikele elanikele kui ka mujalt tulijaile.

Ning muidugi ei peaks me jätkama "aukude lappimist", vaid võtma julguse kokku ja seadma endale ambitsioonikaid eesmärke. Ideaalis peaksid meie ambitsioonid olema suuremad kui meie võimalused. Sest ainult nõnda me need võimalused leiame ning meist ei jää lastele maha tühjad tänavad ja majade varemed.