/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2021/09/01/14040921t1h23bd.jpg)
Tänavune õppeaasta algab mitmes Ida-Virumaa koolis teisiti kui tavaliselt. Kohtla-Järvel, Narvas ja Jõhvis (siin juba teist õppeaastat) on koolid kolitud ajutistesse ruumidesse, kuni neile ehitatakse uusi tänapäevaseid õppehooneid. See on üks osa haridusreformist, millest hakati rääkima üle 20 aasta tagasi, kuid mis kuidagi ei käivitunud.
Algul taandus kõik omavalitsuste vastuseisule, sest eriti väiksemad vallad ei soovinud oma haridusvõrku kokku tõmmata, et mitte pahandada oma valijaid. Eks see probleem ole tänini jäänud, eriti drastiliselt on see näha Lüganuse vallas, kus ebamõistlikult suurt koolide hulka ei suudeta siiani optimaalseks koondada. Haridusvaidlused jätkuvad ka Alutagusel.
Linnades on reform olnud lihtsam, sest siin on koole olnud palju ja nende kokkutõmbamine pole seetõttu nii valuline. Seda enam, kui riik pakub präänikuna vastu tuge uute koolimajade ehitamisel ning riigigümnaasiumide rajamisel.
Aga muidugi pole koolireform pelgalt uute hoonete ehitamine. Sellega peab kaasnema ka kvaliteedi muutus. Oleme ju aastaid elanud arusaamas, et noori ja häid õpetajaid on väljapoole Tallinna ja Tartut raske saada. Viimastel aastatel on seegi müüt hakanud purunema. Aga siin on juba oluline roll omavalitsustel. Haridusreformi oluliseks osaks on ka elukeskkonna muutus. Ei ole nii, et õpilasel-õpetajal peab mugav ja arendav keskkond ainult koolis olema. Vähem oluline pole see, missugune on elukvaliteet, missuguseid võimalusi ka vaba aja veetmiseks pakub piirkond. Sest ükski kool ei eksisteeri ju kogukonnast ja ühiskonnast eraldi.