Anvar Samost: Parlamendis valitud uus president asub oma rolli looma

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Presidendivalimiste kaks suurimat võitjat on Reformierakond ja Keskerakond. Kas ka Eesti poliitiline kultuur ja ühiskond tervikuna võitsid, on vara öelda, kuid lootust on − nagu ikka uute asjade ja aegade alguses.

Ei ole palju olulisi küsimusi, milles viimaste riigikogu koosseisude erakonnad oleksid tahtnud ja suutnud kokku leppida nii, et kokkulepe oleks ulatunud üle kogu koalitsiooni ja enam kui poole opositsiooni, andes kokku 72 häält 101 võimalikust. See ei olegi otseselt etteheide Eesti rahvasaadikutele, sest neid parlamente on ka mujal demokraatlikus maailmas vähe, mis sageli sellises koosmeeles mõne suure valiku teeksid.

Seega on Alar Karise äravalimine riigikogu teises hääletusvoorus kindlasti edukas lehekülg Eesti poliitikaajaloo raamatus ning selle lehekülje kirjutajad võivad uhked olla ja tunnustust loota. Isegi, kui niimoodi mitme juhusliku asjaolu koosmõjus läks, ka siis on valitsuserakonnad ja nende juhid, kes hetketi üsna ainuisikuliselt kandidaadi otsinguid suunasid, teinud koos Isamaa ja sotsidega midagi sellist, mis meeldib väga paljudele valijatele.

Nägime esimesi märke, et Eesti uus president võib olla inimene, kes oskab erinevatele seltskondadele meele järele olla − ilma oma vaateid maha salgamata või neist loobumata.

Võitja on ka Karis ise. Iga kandidaati poleks Kaja Kallas ja Jüri Ratas vähemalt 68 riigikogu liikmele suutnud meeldivaks teha. Kallas ja Ratas tegid üsna viimasel hetkel leidliku kokkuleppe, väidetavalt sotside esimehe Indrek Saare soovitusel. Karis läks lühikesest kampaaniaperioodist läbi viisil, mis kokkulepet laiendas ja kinnitas. Nägime esimesi märke, et Eesti uus president võib olla inimene, kes oskab erinevatele seltskondadele meele järele olla − ilma oma vaateid maha salgamata või neist loobumata.

Tõsi, Karise kui presidendi edu või ebaedu selgub mitte vähem kui viie aasta pärast, ehk hiljemgi, nagu on juhtunud nii Lennart Meri kui Arnold Rüütliga. Millega te tahate ajalukku minna, küsis Karise käest tema esimesel pressikonverentsil valitud presidendina üks ajakirjanik. Õnneks Karis vastama ei kiirustanud.

Mõndagi on Karis valimiste käigus siiski välja öelnud. Ta tahab ühiskonnas katki kärisenud kohti kokku õmmelda. Kolleeg Toomas Sildamile antud intervjuus ütles ta nii: "Need [presidendi] valimised näitasid, et on võimalik läheneda, on võimalik eriarvamused ära kuulata ning leppida, et inimesed ja parteid ongi eriarvamusel."

Oleks naiivne arvata, et kogu maailmas üha teravamalt maad võttev polariseerumine Eestis tänu uuele presidendile kaob. Samas, presidendi roll Eesti eestvedajana annab Karisele hea võimaluse oma sõnu kinnitada. Eriarvamustest puudu ei tule, puudu on oskusest ja tahtest neist hoolimata suhelda, koos töötada ja edasi minna.

Üks tee ühiskonna kokkuõmblemiseks on Karise enda sõnul näidata, et eliidi mõiste ei tähenda tingimata, et oled kaugenenud kõigest, mis riigis toimub. "Populistidega saab rääkida. Ja rääkima peab," ütles ta samas intervjuus.

Karis ütles ka, et ta ei kavatse rahva valitud poliitikute suhtes võtta patroneerivat hoiakut: "Lennart Meri sättis [poliitikutel] lipsu sirgeks ja pani neil pintsaku nööpe kinni, praegune president sellisel viisil käituda ei saaks." Parlamentaarses riigis on see kindlasti õige lähenemine.

Samas tuleb praegusele riigikogule juba meelde tuletada, et valijate esindamine ja aktiivne roll ulatub kaugemale presidendi valimisest ja valitsuse eelnõude masinlikust menetlemisest. Nii toimides saaks Karis oma põhiseaduslikku kohust täita, aga ka parlamendile nende usalduse eest midagi olulist tagasi anda.

Üksi viimasesse nädalasse mahub lausa rabavaid näiteid sellest, kuidas staažikad riigikogu liikmed ise oma ülesandeid ja võimu nägema on hakanud.

Jürgen Ligi ütles riigieelarve seaduse menetlemisel parlamendile kummitempli osa jätmise kohta, et riigikogu pädevust ei tohikski suurendada, kuna saadikud võivad teadmatusest ja populistlike eesmärkide nimel eelarvet kahjustada. See oleks üksi uskumatu, kuid juba päev hiljem ütles põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi, et kriisiolukorras peaksid otsused jääma valitsusele, sisuliselt ilma riigikogu või õiguskantsleri sekkumise võimaluseta.

Võimalik, et Karis leiab endale teised teemad, kuid erandlikult parlamendis ametisse valitud presidendina oleks täitevvõimu tasakaalustamine üks õigemaid valikuid.