Viimase 12 kuu jooksul sai õiguskantsler üle 5000 eri laadi pöördumise, kaebuse, avalduse. Sisulist lahendamist vajas ehk siis tõesti muret, mis meie võimusesse kuulub, sisaldas üle 3000 asja. Töö maht kasvas seega aastaga viiendiku võrra.
Ülle Madise: ka kriisi ajal tuleb lähtuda seadustest
2. oktoober 2021, 00:00
Uue nähtusena hakkasid silma omaalgatuslikud koormised ja maksud. Näiteks detailplaneeringu kehtestamise eest tuleb maksta mõnes vallas kindel summa kohalikku eelarvesse sotsiaalse infrastruktuuritasuna. Iseenesest võib tegemist olla täiesti õige asjaga. See ei puuduta ainult detailplaneeringuid ja arendusi, vaid näiteks ka tasu kohalikule kogukonnale tehase talumise eest.
Just pandeemia ajal kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ning just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma.
Võib olla täiesti mõistlik, et arendajale pannakse rahaline kohustus ja selle raha kasutamise üle otsustabki kohalik kogukond ise. Teie ehitate saastava tehase, aga meie vastutasuks teeme seda, teist ja kolmandat. Täiesti mõistlik.
Aga see oleks koht, kus riigikogu peaks looma sellise kohaliku maksu või koormise võimaluse. Vaidlus hetkel veel käib. Seaduslikkuse nõudmine ei ole tarbetu norimine. Ainult õigusriik loob eeldused selleks, et meil oleks terve usaldusväärne majanduskeskkond, ja samamoodi loob see eelduse inimeste turvatundeks.
Kui norm on põhiseaduspärane − ja enamasti ongi −, siis võib viga olla ametniku töös. Kahjuks maaelanikele PRIA äärmine korralikkus asjade menetlemisel, nende arvates vastutulelikkuse puudumine tekitab hulk kahjusid, meelehärmi ja mitmel juhul leidsime ka, et tõepoolest on esitatud ebaseaduslikke nõudeid, jäetud inimesed ebaseaduslikult toetusest ilma. Samamoodi jätkuvalt sellele on kohuski tähelepanu osutanud, et õige sageli pole eriti väiketalunikul võimalik aru saadagi, miks temalt toetust tagasi nõutakse.
Liialt tihti näeme seda, et see ameti või inspektsiooni ametnik, kes peaks seadust rakendama, ei olegi teinud endale elulisi asjaolusid selgeks. Ta ei püüa muret lahendada, vaid pigem kuidagi midagi teha. Osalt on see tingitud pikaajalistest juhtimisvigadest, mis kaalutlusõigust, riskijulgust pigem pärsivad, aga ilmselt ka ülekoormusest.
Riigikogu otsusel on õiguskantsler juba teist aastat puuetega inimeste õiguste austamise järelevaataja ja edendaja. Eks kõik teavad, et teha on veel õige palju, aga hea on märgata ka seda, mis on läinud oluliselt paremaks. See teadmine, et kõik meie hooned ja avalik ruum peaksid olema turvalised ning ligipääsetavad kõikidele, kellel on raske liikuda − me ei räägi siin ainult ratastoolis inimestest, vaid tegelikult ka eakamatest ja ka lapsevankriga inimestest −, on õnneks jõudnud varasemast palju paremini kohale.
Näiteks uued bussihanked tehakse juba madalapõhjalistele bussidele. Samamoodi mõeldakse perroonidele, peatustele ning see on väga hea areng. Kahjuks mitte kõikjal ja mitte alati.
Hea on see, et Tallinna tehnikaülikoolis on valmis saanud tiitritarkvara, mis suulise kõne kiiresti subtiitriteks muudab. Ja see, et kuulmislangusega inimesed peavad samuti elust ja eriti riiklikest sündmustest osa saama, ei tulegi enam uudisena.
Aga samas, kui hakati inimesi vaktsineerimisele registreerima, siis unustati pimedad jälle ära. Nendel võimalust ennast vaktsineerimisele digitaalselt kirja panna ei olnud.
Meie töö üheks osaks on kontrollkäigud psühhiaatriahaiglatesse, vanglatesse, hooldekodudesse. Aastatega on olukord ka neis järk-järgult paremaks läinud, aga väga palju on ikkagi veel valesti. Alustades hooldekodudest, mida on meil ligi 200 ning kus on tublisti üle 13 000 inimese, siis personalinappus, väga madal palgatase, tihti ka nõutava väljaõppe puudumine on midagi, mida Eesti riik ei tohiks endale lubada.
Samas on hooldekodudes tööl palju väga pühendunud inimesi. Peaaegu iga kontrollkäigu raportit saame alustada sellest, et kliendid kiidavad seda, et neil on nüüd rohkem võimalusi oma aega mõtestatult sisustada, lubatakse aeda harida, on huviringe, sõbralik personal.
Samal ajal aga on ruumi endiselt vähe ning nendele inimestele, kes vajavad kõrvalise pilgu eest olemuslikult varjatud hooldamistoiminguid, tihtipeale seda ruumipuudusel ei pakuta. Inimväärikus kannatab sellisel juhul väga tugevalt.
Vanglatest on vähem häid uudiseid tuua. Ehk vaid see, et näiteks Tartu vanglas nägime, et pandeemia ajal lubati ka lähedastega videokohtumisi. Samas jätkub ilmselgelt lubamatu praktika, kus oma vanemaid külastama tulnud laps otsitakse läbi alasti. See on ilmselgelt rahvusvaheliste põhimõtete rikkumine, Eesti põhiseaduse rikkumine ja täiesti lubamatu.
Möödunud ülevaateaastal tuli õige sageli selgitada, et õiguskantsleril tuleb ka kõige raskema kriisi ajal lähtuda põhiseadusest ja seadustest. Seda tuli ja tuleb veidral moel selgitada ka neile, kes on alati kindlalt õigusriiklikke lähtekohti jaganud. Alati tuleb ka pandeemia ajal meie põhiseaduse kohaselt põhjendada piiranguid ja vabaduse võtmist, mitte vastupidi.
Just pandeemia ajal kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ning just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma. Väga palju on tulnud selgitada õigusteaduse meetodit ja jällegi on asjad justkui pöördunud.
Lapsed ja noored ootavad uutelt volikogudelt ennekõike seda, et nendel oleks kuskil turvaliselt olla, omavahel juttu ajada. Mõni võib seda nimetada hängimiseks, aga see käib heaks inimeseks kasvamise juurde. Piisav ei ole ainult rulapark − see on hea asi, aga vaja on ka neid kohti, kus näiteks tüdrukud vahvalt istuvad ja pilte vaatavad.
Vastus küsimusele, kas kohalike valimiste kampaaniat, teemasid tohib arutada ka näiteks noortekeskuses või koolis, on kindel "jah". Muidugi tohib. 16- ja 17aastastel on hääleõigus. Piir on lihtne: kool ega noortekeskus ei tohi muutuda ühe erakonna valimisstaabiks.
Aga küsimusele, mida teha, kui vallavanem tahab noortekeskuses pannkooke küpsetada, vastasin, et pistke pannkoogid rahulikult pintslisse ja hääletage ikka nii, nagu tahate.
Lühendatult õiguskantsleri aasta ettekandest riigikogus 21. septembril.