VIRVE OSILA ⟩ Kõnelused hüdraga

Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Sain haiglast koju sel päeval, kui Mäks murdis minu hingepuul selle oksa, kus oli veel natuke haljust mälestustest eestlaste ühtehoidmisest ja vabaduseihast ning -rõõmust. "Koitu" ei saa ma enam kunagi kuulata senise valushella tundega… ja ega ei taha ka. Sein on ees!

Kogu see protestiaktsioon (nagu ka mitmed varasemad) nörritas mind viimse kui närvirakuni. Mille eest seisti? Mille vastu protestiti? Tundus, et kokku veetud ja hüütud ei adunud seda ise ka.

Mart Helme nimetas kunagi laulvat revolutsiooni massihüsteeriaks, tõeline massihüsteeria toimus tänavu 23. oktoobril tema poja ja ennast perekaitsjaks nimetava persooni taktikepi järgi ja nende kaasvõitlejate õhutusel.

Kahte asja ei tohi normaalne iseseisvalt mõtlev inimene unustada: need on enesealalhoiuinstinkt ja vastutustunne.

Meelde jäid kaks eriti veidrat argumenti. Üks keskea piiri ületanud onu teadis, et vaktsiinid keeravad naistel kõhus kõik segamini; mida nimelt, seda ta küll ei teadnud, aga kuskile pidavat tekkima klombid. Teine vahest samaealine tädi kuulutas, et saksa teadlased leidsid vaktsiinipudelist hüdra.

Kui nüüd need kaks "tõest" väidet kokku panna, siis ilmselt on iga vaktsineeritu kõhus mitte klomp, vaid kasvav ja arenev hüdra. Aga miks ainult naistel? Olgem ikka võrdõiguslikud!

Mina sain oma teise doosi vaktsiini 22. mail. Praegu on minu pisike hüdra juba enam kui 5kuune ja oma paisuvat kõhtu silitades kõnelen ma temaga, et pisutki korrastada oma mõtteid ja rahustada seda kedagi. Olen selle vanusepiiri ületanud, kus minuealiste kohta tavatsetakse öelda, et vanad inimesed surevadki, mis see koroona siia puutub. Puutub nii palju, et kuigi oma surmaaega ma valida ei saa, siis surnuks lämbuda nagu ka ei tahaks.

40 aastat tagasi olin ma mõne minuti seal teisel pool ja toona tundsin ma päriselt surmahirmu. Arstide abil pääsesin tagasi, aga vaistlik hirm jäi veel tükiks ajaks mu kaaslaseks.

Meenub üks vahva vanamemm, kellega toona tihedalt lävisin ja kellele usaldasin, et ma ei julge elamise plaane teha, sest võin ära surra. Tädi Maali − ja see oli ta pärisnimi − ütlemist pean tänini meeles: "Sina, tüdruk, võid surra, aga mina pean surema, kuid see teadmine ei takista mind elamast."

Nii ma oma väikesele hüdrale ütlengi, et kuni elu veel pisutki elamisväärne on, tuleb püüda elus olla. Veel kõnelen ma, et oli ju minulgi väike värin sees, kui kaitsesüste saama läksin.

Võtsin pähe kaks mõtet, millest juhindusin. Üks oligi see, et ei tahtnud võimaliku haigestumise tagajärjel piinarikkalt surra, ja teine oli lootus, et vaktsineeritus annab mulle mõningase vabaduse ja ma ei ohusta teisi. Nakatumisvõimalus muidugi jäi, aga keegi pole lubanudki 100protsendilist kaitstust. Tuleb lihtsalt olla ettevaatlik, järgida reegleid ja natuke loota ka oma kaitseinglile.

Kahte asja ei tohi normaalne iseseisvalt mõtlev inimene unustada: need on enesealalhoiuinstinkt ja vastutustunne. Ei ole nii, et las maailm olgu pasameri, mina olen lilleke seal sees ja õitsen iseenda iluks. Pasameri tungib peale pigem varem kui hiljem ja siis pole enam ilu ega õitsemist … pole üldse midagi.

Meie väikeses külas oli toreduste kõrval ka totrust, aga kui kedagi mõne teo või olemuse pärast lolliks nimetati, ütles isa alati, et rumala inimese peale ei tohi vihastada, talle peab kaasa tundma.

Elu on mind õpetanud analüüsima ennast ja mõistma teisi. Aga on asju, mida ma päriselt mõista ei suuda. Näiteks ei tea loodusteadlasedki, mis ajuti sunnib lemminguid massiliselt surma minema. Mõnes mõttes on praegused hüsteerilised masside kogunemised nagu lemmingute merresööst: mida suuremad hulgad, seda tihedamad kontaktid, seda võimalikum on nakatumine.

Arstide raske töö ja ennastsalgavate jõupingutuste eest neid saastaks sõimata ületab minu silmis kõik moraalsed punased jooned. Siis ma saangi vihaseks, aga ainult korraks, mõne aja pärast hakkab mul kahju neist täiskasvanud terve mõistusega ja ka haritud inimestest, kes lasevad ennast lollitada, olles nii mõjutatavad, et usuvad musta valgeks ja vastupidi ka.

Kas ei tundu kainestav teadmine, et nende liidrid on ise vaktsineeritud; miks nemad ennast kaitsesid, aga oma järgijaid ja kaasmõtlejaid innustavad kaitsetule vabadusele? Mis väejuhid need on, kes ise kindlusse varjudes sõdureid turmtule alla saadavad?

Väga paljusid meist on põetud haigused ja kroonilised tõved hapraks muutnud. Televiisoris esinevad perearstid on kindlasti väga head spetsialistid, aga ekraanisõnast hirmu võitmiseks alati ei piisa. Päris elus on suur vedamine, kui perearst on ka patsiendi usaldusisik, tark nõuandja, kes kuulab, mõistab ja selgitab.

Tean mõnda inimest, kes pole küll vaktsiinivastased, aga kes tõsimeeli kardavad tagajärgi. Nad on nagu haprad laevukesed, kes tasasel veel hulpides pelgavad iga lainelokset, mis võiks tasakaalust välja viia. Nood inimesed on vägagi seaduskuulekad, järgivad kõiki reegleid ja ei protesti piirangute vastu. Mõnda meist on elu nii hellaks teinud, et ehmume ka oma varju peale.

Kindlasti ei tohi neid hukka mõista, sest avalik sund ja halvustamine ei aita. Inimesed lihtsalt on erinevad. Ja muide, neid arglikke on vahest mõni protsent elanikkonnast ja nemad ei ole need, kes meie nakkuskordajat paisutavad. Suurem oht saab hoogu neist, kes endi nn vabaduse seavad ülimaks ja teiste elamisesoovi peale vilistavad. Praegune aeg on karm ja väsitav kõigile.

Minu väike hüdra läks vahepealse sisekõneluse ajal üsna närviliseks. Aga küll ma ta maha rahustan. "Koitu" me enam ei kuula. Kui telerist keegi ülitark lauslollustega lagedale tuleb, vajutame pulti.

Minu vanus on minu privileeg: ma ei pea hulkadega lävima, võin kodus olla ja häid raamatuid lugeda. Hea sõber soovitas mulle Bill Brysoni "Kõiksuse lühiajalugu" ja mina soovitan seda kõigile, kes usuvad rohkem teadust kui näoraamatu väljamõeldisi. Ja kes vähegi julgeb oma sisehirme võita, mingu vaktsineerima. Siis on vähemasti lootust, et ükskord me võidame ka COVIDi niikuinii!