JUHTKIRI ⟩ Kes väärib riigi silmis toetust?

Foto: Toomas Huik / Postimees

Kui ühiskond ootas juba tükk aega pikisilmi valitsuselt, et see võtaks ometi midagi ette anomaalselt kõrgeks kerkinud energia hindade leevendamiseks, siis nüüd otsustati, et väikese sissetulekuga peredele hakatakse maksma hüvitisi. Kuidas, kui palju ja millal, on täiesti arusaamatu. Valitsus on vaid öelnud, et pöördugu inimesed kohalikku omavalitsusse.

See sarnaneb energiakriisi alguse retoorikaga, kus riigijuhid püüdsid probleemist kõrvale vaadata, öeldes, et küsigu hättasattunud inimesed toimetulekutoetust. Lõpuks saadi aru, et selline soovitus on säärases olukorras lihtsalt rumal.

Ega praegunegi lahendus paljusid hättasattunuid aita, sest riik on formaalselt justkui mingeid samme astunud, ent neid, kellel häda käes, on mõõtmatult rohkem. Rääkimata juba ettevõtetest, kelle toodangust moodustab energiakandjate hind märkimisväärse osa. Neil, kes toodavad siseturule, ei ole muud lahendust, kui lõpptoodangu hinda tõsta ning selle maksab kinni lõpuks Eesti tarbija. Need ettevõtted, kelle sihtturud on välismaal, võivad aga sattuda suurtesse raskustesse, kuna konkurents välisturgudel on tugev ja me ju näeme, et elektrienergia on just meie piirkonnas teinud kolossaalseid rekordeid.

Kui valitsuskoalitsioonis olev Keskerakond ning ka parlamendi opositsiooniparteid pooldasid energiakandjate käibemaksu ajutist vähendamist 20 protsendilt 9 protsendile, siis ainsana oli selle vastu Reformierakond, kes väitis, et see aitaks neid, kes abi ei vajaks. Huvitav, mis kriteeriumide järgi on tänane valitsus üldse lahterdanud need, kes vajavad abi, ja need, kes tuge ei vaja? Käibemaksu vähendamine oleks olnud märkimisväärne abi meile kõigile, seda enam, et praegu oleme olukorras, kus riik koorib inimeste õnnetust olukorrast käibemaksu arvel hiiglaslikke lisasummasid. See on lihtsalt ebaeetiline olukorras, kus tarbijad pole milleski süüdi.