HANNES RUMM ⟩ 30 aastat tagasi: süüa ei ole ega tule!

Hannes Rumm. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui Eesti Telegraafiagentuuri ajakirjanik küsis 30 aastat tagasi, kas jõulude ajal muutub midagi tühjadel poelettidel, siis sai ta ühe viisaka ja ühe ausa vastuse.

Kui Eesti Telegraafiagentuuri ajakirjanik küsis 30 aastat tagasi, kas jõulude ajal muutub midagi tühjadel poelettidel, siis sai ta ühe viisaka ja ühe ausa vastuse.

Viisakalt vastas ETKVLi ehk tarbijate kooperatiivi esindaja, kes soovis rikkalikust peolauast unistavatele eestlastele "pikka meelt ja kannatlikkust". Aus vastus anti kaubandusministeeriumi toidukaubaosakonnast: "Süüa ei ole, ei tule ja valetada ka ei taha."

Kahju, et taasiseseisvumise juubeliaastal piirduti ainult ühe ilusa olulise sündmuse meenutamisega, kuid jäeti kirjeldamata toonane tegelikkus kogu selle ilus ja valus.

Selline oli olukord vaid neli kuud pärast üldrahvalikku rõõmujoovastust. Kõik eestlased on näinud 20. augustist 1991 kella 23.03st pärinevat filmilõiku, kus ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis teatab: "Selle otsuse poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud."

Ja kopsab siis spiikrihaamriga otsuse kinnitamiseks.

Seda minutipikkust filmilõiku korrati sadu kordi 2021. aasta augustis, mil me õiglase uhkusega tähistasime taasiseseisvumise 30 aastapäeva. Kahjuks kinnistasid juubelipidustused minu meelest nooremates inimestes järjest süvenevat ekslikku muljet, et eestlased hakkasid end 1988. aastal vabaks laulma, kuni augustis 1991 hakkaski oma riik sujuvalt tööle.

Eesti riigi taasloomine oli palju raskem ja pikaajalisem töö kui mõned emotsionaalsed kõrghetked, mida pidupäevadel meenutatakse.

Eestlaste elatustase kukkus kolinal

Teenimatult on ära unustatud ka taasiseseisvuse juubeliaastal see raske töö ja need targad otsused, mida meie "taasasutavad isad ja emad" tegid. Unustatud on ka ülimalt keerulised olud ning tohutu vastutus, mida oma riigi taasrajajad kandsid.

Eesti oli 1991. aasta jõulude ajal poliitiliselt juba vaba ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige. Majanduslikult sõltuti aga ikka Nõukogudemaast, sest läände ei osatud dollarite või markade eest veel midagi müüa. Hinnad tõusid kiiresti, aga poes polnud piima ja liha, tanklates bensiini.

Eestile taasiseseisvumise toonud aasta lõpus olid toonased ministrid karmid ja ausad. "Aasta pärast näevad tavalised toidupoed välja nagu praegused valuutapoed, aga meil ei jätku raha, mille eest neid kauneid kaupu piisavalt osta," teatas majandusminister Jaak Leimann.

Sotsiaalminister Arvo Kuddo lisas, et kuigi hinnad tõusevad erinevalt palkadest ja pensionidest pöörase kiirusega, tuleb riigieelarvest rahapuudusel vähendada kõiki toetusi vaesematele inimestele, näiteks lastetoetusi.

Meie majandus hakkas paremusele pöörama alles pärast 1992. aasta suvel aset leidnud rahareformi, kuid sajad tuhanded inimesed kaotasid Nõukogude majandusest tänapäevasele turumajandusele üleminekul töö ning turvatunde.

Targad otsused turbomenetlusega

Seetõttu ei kestnud inimeste rõõm Nõukogude riigist pääsemise üle 1991. aasta sügisel pikalt, sest olmemured lõid üle pea kokku.

Ent neis keerulistes oludes tehti Eesti riigis otsuseid, mis aitasid inimesi, aitasid jalule majanduse ning mille mõju me tunneme tänapäevani. Näiteks oktoobris 1991 võeti ülemnõukogus vastu kohe jõustunud maareform, mis andis kümnetele tuhandetele Eesti peredele tagasi esivanemate talud, mille nõukogude võim oli neilt ära võtnud.

See otsus kinnitas eestlaste usku oma riiki samamoodi, nagu oli Vabadussõja järel mõjunud otsus konfiskeerida mõisnikelt maa ning jagada see eestlastele. Teisalt andis Jüri Raidla, Liia Hänni, Kaido Kama ja teiste tarkade inimeste ettevalmistatud maareform olulise arengutõuke Eesti majandusele, sest taastas eraomandi.

Toona tehti tohutult suure mõjuga otsuseid meeletu kiirusega. Nii pole imestada, et maareformi seadust on järgmise 30 aasta jooksul muudetud 53 korda.

Selleks, et hääletada Eesti iseseisvuse taastamise poolt 20. augustil 1991, oli ülemnõukogu liikmetel (laiemalt kõigil toonastel iseseisvusmeelsetel poliitikutel) vaja meelekindlust. Ent lisaks meelekindlusele oli oma riigi jalule aitamiseks vaja teiste keeruliste otsuste tegemisel ka arukust.

Aastatel 1990-1995 kaht järjestikust parlamenti juhatanud Ülo Nugise näitel rääkides pidi ta iseseisvuseni jõudmiseks paika panema ülemnõukogu nõukameelsed tegelased. Aga tal oli vaja tagada ülemnõukogu ja riigikogu töövõime ka siis, kui poliitikute raskete valikute üle vaidlesid eestlased omavahel.

Seepärast on kahju, et taasiseseisvumise juubeliaastal piirduti ainult ühe ilusa olulise sündmuse meenutamisega, kuid jäeti kirjeldamata toonane tegelikkus kogu selle ilus ja valus. Rääkimata teistest ülemnõukogu ja valitsuse olulistest otsustest, mis lõid tänasele Eesti riigile kindla vundamendi.

Hannes Rumm on äsja ilmunud raamatu "Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse" autor.