JUHTKIRI ⟩ Kui haiseb, siis on reostus
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
13. jaanuar 2022, 00:00
/nginx/o/2022/01/12/14305891t1h216d.jpg)
Kohtla-Järve elanikud on linnas aeg-ajalt levivaid ebameeldivaid lõhnu pidanud taluma aastakümneid
Nõukaajal oldi sellega justkui harjunud ja toonane õhusaaste keemikute linnas oli praegusest võrreldamatult kõrgem. Viimase 30 aastaga on tööstusettevõtted nõuete karmistumise survel teinud ära tohutu töö, vähendamaks nii-öelda klassikaliste saasteainete hulka atmosfääris. Toimub õhu puhtuse pidev jälgimine ja reeglina kinnitavad kõik raportid, et saasteainete hulk õhus on normi piires.
Ent millest pole siiani lahti saadud, on linnas leviv ebameeldiv lõhn. Seda tundlikud ja targad seadmed ei registreeri, erinevalt elanike ninadest. Ja selle vastuoluga on ametnikud hädas olnud aastaid.
On küll tuvastatud ka haisu allikad ning uuringud on välja selgitanud, et tegemist on linnas asuvate ettevõtete tegevuse komplekstulemusega. Ettevõtetele on koostatud ka juhised lõhnareostuse vähendamiseks, kuid nende täitmisele vaatamata pole inimeste haisukaebuste hulk märkimisväärselt vähenenud, nagu tänasest Põhjarannikust lugeda saab.
Inimesi võib ju lohutada jutuga, et need ebameeldivad lõhnad pole tervisele ohtlikud, kuid vaevalt see neile suureks trööstiks on. Kuigi võiks ju arvata, et tööstuspiirkondade elanikud ongi keskkonnaküsimustes automaatselt vähenõudlikumad. Ei ole, pigem vastupidi. Sest kes tahaks omaenda kodus pidevalt ebameeldivaid lõhnu taluda. Kvaliteetne linnaline elukeskkond on samuti keskkonnakaitse teema ja siin mingeid kompromisse teha ei saa. Olgugi et reostust selle tavamõistes formaalselt justkui polegi.