ERIK GAMZEJEV ⟩ Võtaks rohepöörde käsile õigest otsast

300 megavatise võimsusega Auvere elektrijaam kasutab kütusena põlevkivi kõrval ka biomassi ja põlevkiviõli tootmisel eralduvat uttegaasi. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

President Alar Karis ütles kohe pärast valituks osutumist riigikogus, et püüab asuda Eesti ühiskonda kokku õmblema.

Aga tema "Singeri masina" rahustav vurin ei kosta siiski välja lingvistilise laskemoona detsibellidest, kõlagu nad siis miitingutel, parlamendi saalis või tähemärkidena kommentaariumides.

Pingeteks ja närvilisuseks pole põhjusi keeruline leida. Lõputuna näiv kurnav surfamine koroonalainetel ja elu korraldamine sellest tingitud muutuvate reeglite ja piirangutega. Päevauudistes põhjendatult üha suuremat eetriaega neelavad ärevad teated sellest, kas Venemaa tungib Ukrainale kallale ja millega see kõik võib lõppeda. Lisaks elektri järsk kallinemine, millega on kaasnemas viimase veerandsajandi suurim hinnatõusuralli.

Nii Eesti kui ka Euroopa poliitikutel tuleb tunnistada, et energiapoliitika ja rohepöördega pole seni tegelikkuses läinud päris nii, nagu nad ilmselt parimatest kavatsustest lähtudes  soovisid.

Et juba aasta pärast on riigikogu valimised, siis püüavad kõik suuremad erakonnad sellises harukordses kobarkriisis otsida üles oma trumpe, millega valimistel tihisid võtta. Tähelepanu ja eeldatavat edu oodatakse ikka eristumisest, vastandumisest ja konkurentide mahatallamisest, mitte üleskutsetest üksmeelele ja kokkuhoidmisele kriitilisel ajal. Kuigi võib-olla võiks just selline idealistlik lähenemine praegu osutuda nõutavaks kaubaks, mida ka arvestatav hulk valijaid hindaks.

Koroonakriisi suunamisel ja julgeoleku kindlustamisel tuleb Eesti poliitikutel teha parimaid võimalikke valikuid. Eksimisruumi eriti polegi. Kuid viiruse leviku või Kremli otsuste mõjutamise võimalused on siiski napid.

Mõnevõrra avaram on mänguväli energeetikas. Eestil ei ole vaja mingeid uksi pauguga kinni lüüa ega varasematest lepetest taganeda. Rohepöörde eesmärke, millest põhiline on kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine, ei ole vaja maha matta. Eesti on sel teel olnud juba praeguseks tublim kui suurem osa teisi Euroopa riike.

Aasta tagasi moodustunud Reformierakonna ja Keskerakonna võimuliit tegi oma plaane sättides ühe pealtnäha väikese, kuid olulise möödalaskmise. Nad panid kirja, et eesmärk on lõpetada täielikult põlevkivist elektri tootmine 2030. aastaks.

Selle asemel oleks võinud seada sihiks rajada kümne aasta jooksul meretuulepargid, energia salvestusvõimalused ja piisavalt juhitavaid elektrivõimsusi, mis suudaksid pakkuda Eesti inimestele taskukohase hinnaga taastuvat energiat. Kui selline plaan on ellu viidud, siis avanebki võimalus loobuda süsinikuheitmete poolest rikkast põlevkivienergeetikast. Selle juurde käiks ka kava, kuidas aidata selles tööstusharus hõivatud inimestel edaspidi paremini toime tulla.

Aga niikaua, kuni see plaan on alles visioon või unistus, tuleks hoida põlevkivienergeetikat täie elu ja tervise juures. Vajaduse korral investeerida ka töökindlusesse ja heitmete vähendamisesse, samuti sellesse, kuidas näiteks süsinikku kinni püüda ja taaskasutada. Eesti ei pea ju ilmtingimata viie või kümne aastaga oma heitmeid nulli viima. Seda ei tee ka teised riigid. Tähtis on, et väheneks taevasse paiskuva süsiniku kogus.

Euroopa Liidus üleminekuperioodil kütusena aktsepteeritud maagaasi põletamisel tekib ju samuti süsinikku, ligikaudu pool sellest, mis kivisöel või põlevkivil. Miks sellisel juhul on üha kallineva Venemaa gaasi põletamine lubatud, aga oma odavama põlevkivi kasutamine mitte?

Eestil tasuks olla Euroopas üheks eestvedajaks, kuidas juhtida mõistlikesse raamidesse spekulatiivseks muutunud kvoodikaubandust, mis on ühe olulise tegurina energia hinnad tarbijate jaoks talumatutesse kõrgustesse lennutanud. Heitmete eest tuleb maksta, aga mõõdukalt kasvavas ja ette teada määras, mitte nagu kasiinos õnnele lootes.

Ebamäärases olukorras ei ehita ettevõtjad ühtegi suuremat juhitavat uut elektrijaama. Kui neid juurde ei tule, siis jäävad elektritarbijad aastateks riigi poolt toetustena pakutava aina kallimaks muutuva valuvaigisti sõltlasteks, mis pealegi kõigile ei mõju, pahameelt ei leevenda ning kohaliku tööstuse konkurentsivõimet ei suurenda.

Tunduvalt lihtsam, kiirem ja odavam lahendus on hoida olemasolevaid jaamu töökorras. Samal ajal tuleks senisest märksa hoogsamalt hakata tegelema rohepöörde teise ja kõige tähtsama poolega ehk tulevikuenergia tootmisvõimsuste rajamisega.

Nii Eesti kui ka teistel Euroopa poliitikutel tuleb tunnistada, et energiapoliitika ja rohepöördega pole seni tegelikkuses läinud päris nii, nagu nad ilmselt parimatest kavatsustest lähtudes soovisid. Õnneks on seda viga võimalik parandada. Ei ole mõistlik tekitada juurde pingeid, viha ja tigedust niigi äreval ajal.

Alar Karis on öelnud, et rohepööre on alanud valest otsast. Võtkem siis ette see õige ots.