VIRVE OSILA ⟩ Rahvuslipud + võllapuu = vabadusvõitlus (3)
/nginx/o/2019/06/10/12248862t1h6066.jpg)
10. veebruar 2022, 00:00
:format(webp)/nginx/o/2022/02/08/14353994t1h4b1d.jpg)
2. veebruar aastal 2022. Vabadussõja 102. aastapäev. Lipupäev, mälestuspäev, tänuga eilsesse ja usuga homsesse vaatamise päev. Ausammastele ja mälestusmärkidele asetatakse pärgi, peetakse kõnesid. Üks Tartu gümnasist ütleb kaamera ees, et see päev on talle ja tema kodustele üks tähtsamaid, et selle päeva ühine tähistamine on ammune peretraditsioon. See noore inimese siiras jutt paneb mu silma tükiks ajaks särama.
Päev hiljem istun teleri ees ning uudistepilt pealinnast tuhmistab sära ja juhmistab pilgu. Rahvuslipud lehvivad taas, autod ummistavad tänavaid ning kurisilmsed inimesed kannavad kurjade ja inetute kirjadega plakateid. Püsti pannakse võllapuu, kokkuklopsitud tribüünilt kutsub perede ja traditsioonide esikaitsja rahvast üles valitsust kukutama ning vabadust taastama. Temaga ühineb rahvuskonservatiivide juht ja meeleavaldajad karjuvad kaasa. Maha valitsus! Maha piirangud! Elagu vabadus!
Kas nii raske on aru saada, et hetkel ei piira vabadust mitte valitsus, vaid haigus?
Erinevad inimesed, erinevad pered, üks Eesti. Kas nii juurutatakse uut peretraditsiooni, et kui midagi ei meeldi, tuuakse võllapuud välja? Ehk korraldatakse näidispoominegi? Lehvitatakse lippe, levitatakse kütusetossu, räusatakse ja jauratakse? Ehk võetakse järgmine kord lapsedki kaasa ja korraldatakse vabadusvõitluslik perepäev?
Kas nii raske on aru saada, et hetkel ei piira vabadust mitte valitsus, vaid haigus? Mul poleks selle vastu midagi, kui COVID 19 üles poodaks, risti löödaks või ükskõik mil muul moel hukataks. Aga see pole ju võimalik! Viirus on selline nähtamatu vaenlane, mis ei hooli SAPTK ja EKRE kurjadest kõnedest, protestiaktsioonidest ega autorünnakutest. Inimhulgad, kus tihedalt lävitakse ja valjusti karjutakse, on hoopiski vesi viiruse veskile.
Mõni õhtu tagasi vaatasin TV3 kanalilt Marii Karelli autorisaadet "Laser", kus saatejuht üritas astuda dialoogi vaktsiinivastastega. Mis muidugi ei õnnestunud. Neil inimestel on oma tõde, mida nad usuvad ja kuulutavad, ning sellest soomusrüüst ei tungi läbi ükski laser. Meelde jäi ühe vastalise väide, et tema tahabki koroonasse nakatuda, sest tema keha oskab ise selle haigusega toime tulla. Tema keha võib-olla oskabki, aga kui ta ise viirusekandjana paljudega lävib, siis need teised kehad, keda ta nakatab, ei pruugi nii toimetulevad olla.
Siinkohal meenus mu esimene tööaasta meditsiiniõena kinnises tuberkuloosihaiglas lahtise nakkusega patsiente ravides. Nood kandsid rinnataskus tihedalt suletavaid topsikuid, kuhu nad oma batsillilise röga pidid sülitama. Õdede töö hulka kuulus ka nende topside tühjendamine ja desinfitseerimine.
Need patsiendid, kes allusid ravile, täitsid kõiki korraldusi ja eeskirju, enamasti paranesid. Aga oli mõningaid, kes tabletid kempsupotti viskasid, alkoholi tarbisid, iga viimast kui reeglit eirasid ja õdesid vangivalvuriteks sõimasid, ning need patsiendid kahjuks ei vedanud välja. Juhtus sedagi, et haiglakoridoris sülitas vastu tulnud pahas tujus patsient oma rögalärtsaka õele näkku, röökides, et jää, kurat, sina ka haigeks ja kõdune siin!
Praegu tahavad need, kes ise viirust ei usu ja seda kogemata või meelega edasi kannavad, kõigist piiranguist vabad olla ning selline käitumine võrdub sülitamisega tervete kaaskodanike ja haigeid palehigis ravivate meedikute peale.
Inimeste õigus on oma meelsust näidata ja arvamust avaldada. See aga tähendab ka kohustust õige asja eest seista ning vale vastu astuda. Nii peaksid meeleavalduste korraldajad eelkõige endale õige ja vale selgeks tegema, enne kui hakkavad protestimeelseid (ja neid on alati!) üles ässitama. Me oleme ennast arukaks rahvaks, kultuurrahvaks, kainelt mõtlevaks rahvaks pidanud. Kõike seda meie rahvas ongi. Käputäis tulipäid, kes väidetavalt kogu rahva eest räägivad, ihkavad lihtsalt tähelepanu ja suurendavad enda ego.
Piirangud orjastavad, öeldakse. Ja samas oli neil orjadel võimalik tavalisel tööpäeval tulla vabalt pealinna meelt avaldama. Neil jagus raha kalli kütuse ostmiseks ja ei paistnud nende seas ühtki, keda "...nälg, orjus ikkes hoiavad". Võrreldes muu maailmaga, on Eesti olnud küllaltki avatud ja praegused piirangud ei halva riiki. Samas muu maailmaga võrreldes on meil õnneks ka protestijaid vähem ja päris üle võlli pole asjad seni läinud.
Siiski on liialt palju viha meie väikese riigi kohta ja kõige näotum on ikkagi sinimustvalgete lippude lehvitamine ümber võllapuu. Õiguskantsler on öelnud, et teisi rumalaks pidades oleme ise ülbed. Kuigi ülbust pole minus grammigi, ei saa ma pühaduse teotamist ja vägivaldsusele õhutamist kuidagi tarkuseks pidada. Siia sobib kirja panna ühe tõeliselt targa inimese Juri Lotmani mõte, et intellekt ilma südametunnistuseta on ohtlik.
Üks proua imestas oma kirjas, et kuidas küll luuletaja võib uskuda koroonat. Eks seepärast, et sõnnikuselt taluõuelt sirgununa, eluraskustega rinda pistnuna, surmaga teretuttavana ning lahtiste silmade ja südamega elanuna on mu reaalsustaju teravnenud. Mulle meeldivad muinasjutud küll, aga elus on võluvits päris-, mitte libateadlaste käes.
Mis puutub vandenõuteooriatesse, siis vaat neis on koos nii meelelahutus kui -jahutus korraga. Näiteks nagu kaitsesüstidega kiibistamine. Kui see nii oleks, siis minul isiklikult pole selle vastu midagi.
Kommentaariumides nimetati mind juba mõne aasta eest seniilseks vanamooriks. Praegu veel pole ma iseennast ära kaotanud, aga ajaga seniilsus progresseerub ja kuna kiibistatud lemmikloomad jõuavad alati koju tagasi, siis oleks ka kolmekordselt kiibistatud seniilsel vanamooril võimalus äraeksinuna üles leitud saada.
Aga tegelikult on ikka nii, et ajas jäävad püsima need peretraditsioonid, mis panevad meeleliigutusest silma särama, mitte need, mis meenutades tekitavad meelehärmi. Kantar Emori uuringust selgus, et 68% küsitletud Eesti elanikest ei pidanud 3. veebruari meeleavaldust õigustatuks. Ja nii ongi!