Eesmärk on toota ise rohkem elektrit, kui tarbime

Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

Nagu peaaegu kõik muud protsessid maailmas on ka energeetika muutunud globaalseks. Oleme ammu harjunud, et nafta võib pärineda pea igast maailmajaost, samamoodi liigub elekter järjest enam üle piiride. Juba praegu on meie kaablites Norra hüdrojaamas toodetud elekter, kasutame Hiina päikesepaneele ja Saksa tuulegeneraatoreid, soojuse ja elektri tootmiseks tarvitavad jaamad puitu, mis on toodud näiteks Kanadast, USAst, või gaasi, mis on pärit Katarist.

Globaliseerumisel on oma head ja vead. Kui geopoliitiline olukord püsib stabiilsena, on ka energiahinnad madalamad. Kahjuks oleme jõudnud olukorda, kus rahvusvahelistes suhetes on turbulents, turgudel valitseb ebakindlus ja toorainete hinnad on seetõttu kasvanud ootamatult kõrgeks. See on tinginud omakorda tavapärasest suuremad arved tarbijatele peaaegu kogu maailmas, sealhulgas Eestis.

Tulevikus on elektritootmine Eestis hajutatud nii geograafiliselt kui ka "tooraine" mõttes.

Aga elekter ja toasoojus on inimestele sama elementaarne kui söömine ja hingamine. Seetõttu on oluline, et võimalikult soodsa hinnaga teenused oleksid inimestele tagatud.

Eesti valitsus algatas läbi aegade suurima toetusprogrammi mahus ligi 300 miljonit eurot, et inimesi aidata. Võtsime jälgimise ja toetamise alla peaaegu kõikvõimalikud kulud: elektri võrgutasu hüvitamine nii kodudele kui ettevõtetele, gaasi võrgutasu hüvitamine ning elektri-, gaasi- ja küttearvete hüvitamine kuni keskmise sissetulekuga peredele.

Kulude hüvitamise tulemust võib iga inimene alates veebruarikuust oma arvelt näha. Oluline on, et abi said kõik inimesed: võrgutasu hüvitamisest võitsid kõik tarbijad ja kuni keskmise sissetulekuga pered said lisatoetust kulude katmiseks.

Meil on väga keeruline ja kokkuvõttes ka kahjulik loobuda suurest turust, mis meie jaoks on eelkõige Euroopa Liit. Tõsi, ühelt poolt anname ära otsustusõigust ja me ei saa lõpuni kontrollida elektrihinda, teisalt töötab suurem turg mastaabiefektina paremini kui üksi kodus pusida. Oleme ühisel turul nii headel kui halbadel aegadel: kriisiperioodil on eriti oluline püsida koos ning vajaduse korral üksteist aidata.

Tulevikus, 10-20 aasta perspektiivis, on elektritootmine Eestis hajutatud nii geograafiliselt kui ka "tooraine" mõttes. Kindlasti jätkub ühel või teisel viisil põlevkivi kasutamine Ida-Virumaal. See tagab meile stabiilsuse ja sõltumatuse, pealegi oma inimestele tööd. Teine nurgakivi on tuuleelekter nii maismaal kui merel, mis annab suurima mahu. Kolmandaks suudame pimedast ilmast hoolimata kinni püüda osa päikesevalgusest ja suvisel perioodil võib anda päike arvestatava mahu elektrit.

Viimasel ajal on palju räägitud ka nn tulevikutehnoloogiatest: tuumajaam, vesiniku tootmine ja energia salvestamine. Eesti tingimustesse oleks sobilik uue põlvkonna tuumajaam, mis on igakülgselt ohutu ja võimsuse poolest optimaalne. Sellise jaama prototüübi ehitus veel käib ja mõne aasta pärast on meil endal aeg käes otsustama hakata.

Erinevad salvestustehnoloogiad on olemas ja töötavad, aga praegu veel liiga kallid ning kasutatavad vähesel määral. Vesiniku puhul on mõistlik esialgu panustada taastuvelektri tootmise suurendamisse, see loob eeldused ka rohevesiniku arenguks.

Eesti pikaajaline eesmärk on toota ise rohkem elektrit, kui tarbime. See on tehtav 5+ aasta perspektiivis. Ühelt poolt tagab see meie energeetilise sõltumatuse ja iseseisvuse, teiselt poolt toob riigile raha juurde. Meil on traditsiooniliselt olnud viimased 100 aastat tugev energeetikasektor ja seda positsiooni tuleb hoida.