MARTI JELTSOV ⟩ Tuumaenergeetika on atraktiivne

Darlingtoni tuumajaam Kanadas. Foto: Eskiis / Farmi Energia

29. jaanuari Põhjarannikus tundis Tartu ülikooli rakendusökoloogia kaasprofessor Edgar Karofeld muret, kas tuumajaam ikka tooks odava elektri. Artiklis väljendatud kahtlused oleksid ehk asjakohased, kui poleks olemas teadmisi tuumaenergia, tuumajaamade, energeetika, ökonoomika, keskkonnamõjude ja muude teemade kohta. Nende uurimiseks on Fermi Energia koos rahvusvaheliste ja kodumaiste partneritega kogu oma tegevusaja jooksul märkimisväärselt panustanud ning nende kohta oleme avaldanud uurimistulemusi järjepidevalt viimasel kolmel aastal.

Usutavasti sai kaasprofessor Karofeld palju uut infot 8. veebruaril peetud tuumaenergia konverentsilt. Kui ei, saab ettekandeid järelvaadata aadressil fermi.ee/konverents.

Tuumajaam vajab tuumaenergeetikuid, kuid mitte ainult

Härra Karofeld tunnistab, et ei ole ise tuumaenergeetik, ning kahtleb, kas neid Eestis ongi. Selle kahtluse hajutamiseks saab esmalt tutvust teha Fermi Energia meeskonnaga. Fermi Energia asutajate hulgas on nii tuumaenergeetika haridusega spetsialiste, sh kolm nendest doktorikraadiga, kes on töötanud tuumaenergia valdkonnas nii Rootsis kui Soomes.

Ka leidub eestlastest tuumaenergeetika haridusega noori töötamas ja toimetamas nii kodumaal (küll muudes kõrget kvalifikatsiooni nõudvates valdkondades) kui välismaal tuumatööstuses. Peale selle on Eestis tuumaenergeetikaga tihedalt seotud valdkondades, nagu tuumafüüsika, kiirguskaitse, soojusenergeetika, ehitus, projektijuhtimine, riskianalüüs jne palju kõrgharitud spetsialiste, kes reaalselt töötavad tippspetsialistidena omas valdkonnas ja on võimelised töötama ka tuumajaamas.

Fermi Energia korraldab noortele tuumahuvilistele mitmesuguseid üritusi (nt Fermioni suvekool) ning toetab muidki energeetikateemalisi ettevõtmisi (nt TalTechi Enerhack) ning tutvustab tuumaenergeetikat ja tuumareaktori ehitamist Eestimaa koolides. Fermi Energial on ka oma stipendiumiprogramm, mille toel juba õpib tuumaenergeetikat kaks magistranti Šveitsis ja Hispaanias. Peale selle õpetavad Fermi Energia eksperdid TalTechis teist aastat vabaõppeainena kaasaegset tuumaenergeetikat ning see on tudengite seas osutunud väga populaarseks.

Marti Jeltsov. Foto: Farmi Energia

3 MÕTET 

• Kuna Eestis ja Baltikumis on energiabilanss süvenevas defitsiidis, siis on Fermi Energia arusaamal, et just kõige moodsamad väikereaktorid on tehnoloogia, mis meie elektrisüsteemi sobib ning mida on võimalik ehitada õigel ajal ja eelarves.
• On mõistetav, et tuumaenergeetikat lähemalt tundmata võibki kogu valdkonda pidada "üheks-Tšernobõliks-kõik". Kuid see ei ole nii.
• Jah, paraku on inimene võimeline kõike enda loodut ka lõhkuma, aga tuumareaktori lõhkumine on üks keerulisemaid, kulukamaid ja lühinägelikumaid viise teistele kahju teha.

Tuumaenergeetika on atraktiivne. Ning Eesti kuulumine maailma tippu matemaatika ja loodusteaduste PISA tulemuste osas annab aluse väita, et võimekaid ja õppimishuvilisi noori on Eestis piisavalt, et välja koolitada tuumajaama planeerimiseks, ehitamiseks ja käitamiseks vajalikke spetsialiste. Peame oluliseks füüsika ja teiste tuumaenergeetikas vajalike alusainete hariduse kvaliteedi tõstmist Eesti koolides, seega panustame haridusvaldkonda ka edaspidi.

"Kui nüüd jaama ehitus algakski prognoositud 2028. aastal ja ehituseks kuluks 10-15 aastat (kuigi kõik viimasel ajal valminud reaktorid on käivitatud plaanitust mitu korda pikema aja jooksul), siis praegu 40aastased oleksid jaama käivitamisel juba pensionieelikud," muretseb oma artiklis Edgar Karofeld.

Ehkki puhta energia ja varustuskindluse tagamise vaates oleks tuumajaama ehitamise graafiku venimine kindlasti halb, oleks sel juhul vähemalt inimressursi arendamise aspektist olukord veelgi lihtsam (kui endiselt eeldada, et me ei suuda 10 aasta jooksul vajaminevat sadakonda tippspetsialisti välja koolitada/ümber õpetada). Kuna Eestis ja Baltikumis on energiabilanss süvenevas defitsiidis (rääkimata tarbimise katmisest vaid puhta energiaga), siis on Fermi Energia arusaamal, et just kõige moodsamad väikereaktorid on tehnoloogia, mis meie elektrisüsteemi sobib ning mida on võimalik ehitada õigel ajal ja eelarves. Suured meile ei sobi ning just suured projektid on veninud (ehkki ka mitte alati ja igal pool).

Samas, ehkki Soomes ehitati Olkiluoto-3 1600 MW reaktorit planeeritust mitu korda kauem, lisandus sisuliselt keskmiselt 100 MW puhast elektritootmist aastas 16aastasel perioodil − lihtsalt kõik ühekorraga. Sellist mahtu ei ole ühegi teise energialiigi puhul naljalt ette näidata. See on väga suur ja võimas reaktor. Soome on kordades suurema energiatarbimisega, mistõttu neile suured jaamad paremini sobivadki.

Eesti on väiksem ja vajadused erinevad, sestap ka väiksemad ja teistsugused lahendused. Väikereaktorite rajamise poole vaatavad tegelikult üha enam ka suuremad riigid, nagu Kanada ja USA − just tänu hoomatavamale, madalamate riskidega infrastruktuuriprojektile. Seega püüab Fermi Energia teha kõik selleks, et Eesti jaama ei ehitataks 10-15 aastat, nagu härra Karofeld pelgab.

Tööjõu kompetentside arendamise teemal pisut jätkates: vastupidi ehk levinud arvamusele ei vaja tuumajaamad väga suurel määral "tuumafüüsikuid". Tegu on eelkõige elektrijaamaga, tööstusega, kus hinnatakse pigem näiteks Narvas auruturbiini juhtimise oskuste ja kogemusega inimesi. Taas kord, asjakohase ümberõppega. Kõrgete kraadidega füüsikud on teadus- ja arendusasutustes.

Suurem osa, ca 80% tuumavaldkonnas töötavatest inimestest ongi üsna konventsionaalse tööstuse taustaga (näiteks elektri-, automaatika-, mehaanika-, ehitus- või protsessiinsenerid) ning ainult väike osa töötajaskonnast (peamiselt riiklikus regulaatoris) on tuumaspetsiifilise kraadi ja pikema koolitusega. Vaja on neidki, kuid kindlasti mitte sadu.

Tõsine debatt nõuab teadmisi ja asjatundlikkust

On mõistetav, et tuumaenergeetikat lähemalt tundmata võibki kogu valdkonda pidada "üheks-Tšernobõliks-kõik". Kuid see ei ole nii. Juba isegi Tšernobõli õnnetuse ajal ei olnud ülejäänud maailma tuumatööstus midagi NLis asuva RBMK reaktoriga võrreldavat. Maailmas töötab uudiskünnist ületamata ca 450 tuumareaktorit ning mitukümmend uut on ehituses või planeerimisel.

Reaktoritüüpegi on mitmeid. Enim levinud neist on väga erinevad sellest, mis oli kasutusel Tšernobõlis, ning nendega pole sellised õnnetused lihtsalt võimalikud. Lääneriikides pole kasutuses kaitsekestata reaktoreid ning ohutuskultuur ja -nõuded on alati olnud hoopis kõrgemal tasemel kui 1980. aastate NLis.

Tuumaenergeetika on arenev tööstusharu, mis on oma (küll vähestest) vigadest õppinud ning teinud isegi vanades jaamades muudatusi selliselt, et ei Tšernobõli ega Fukushima laadseid õnnetusi enam juhtuda ei saaks, rääkimata siis n-ö lastehaiguste välja ravimisest juba 1950.-1960. aastatel. Näiteks kui reaktorisse panna väiksem kogus tuumkütust, siis ei saa sealt ka reaktori purunemisel välja tulla rohkem, kui sisse on pandud. See tähendab, et seni 20 km raadiusega ohutusala võibki olla vaid 1 km raadiusega. Ning kui reaktor on viis korda madalama võimsusega, siis saabki seda loomuliku ringluse abil gravitatsiooni toel jahutada.

Ka on tuumareaktorite kaitsekuplid ehitatud vastu pidama tiibrakettidele ja suurtele lennukitele. Jah, paraku on inimene võimeline kõike enda loodut ka lõhkuma, aga tuumareaktori lõhkumine on üks keerulisemaid, kulukamaid ja lühinägelikumaid viise teistele kahju teha. Tuumajaamade ohutust ei taga mitte üksnes turvameeskond või piirdeaiad, vaid ka nende projekteerimise ja ehituse põhimõte, et mis tahes rünnakul poleks ohutusele märkimisväärseid tagajärgi.

Töötame iga päev selle nimel, et teadmised tuumaenergeetika arengutest jõuaksid ka laiema avalikkuseni. Teadmiste vähesus on aga mõistetav, kuna Eestis pole siiani olnud neil teemadel põhjust laiemalt arutleda ning naaberriikides rahulikult toimiv ja "paika loksunud" tuumatööstus ei ole avalikule kommunikatsioonile ülemäärast rõhku pannud. See ongi viinud olukorrani, kus teadmatusest tekib hirm. Aga nagu Marie Curie on öelnud: "Elus pole midagi, mida oleks vaja karta. On vaid asjad, mida tuleb mõista. Ja nüüd on aeg mõista, et me peaks vähem kartma."

Kui tuumaenergiaga pole ohutusprobleeme, miks siis ikkagi tuumajaamu suletakse?

Tuumajaamade sulgemiste põhjused jagunevad üldjoontes majanduslikeks, poliitilisteks ja tehnilisteks. Saksamaa sulges ja Belgia plaanib sulgeda stabiilselt ja ohutult toimivad jaamad kindlasti poliitilistel põhjustel. Kohalikud rohelised erakonnad lihtsalt soovisid nii.

Rootsi sulges kunagi Barsebäcki jaama poliitilistel kaalutlustel. Taani soovis nii. Ka Ringhalsi 1. ja 2. reaktori sulgemiseni Rootsis viisid kaudselt poliitilised otsused, mis põhjustasid majandusliku konkurentsivõime languse. Esiteks olid riiklikult subsideeritud taastuvenergia tõttu elektri turuhinnad langenud niivõrd madalale, et paljudel tootmistoetusi mitte saavatel tootjatel oli raske ja investeeringud jäeti tegemata. Teiseks kehtis Rootsis ka nn 25% omahinna suurune tuumamaks, mida tööstus tasus ligi 500 miljoni euro mahus aastas. Seega mõned reaktorid suletigi. Praeguseks on Rootsi valitsus selle maksu tühistanud, öeldes, et tuumaenergial on oluline roll 100% taastuvenergiale üleminekul. Jaamade sulgemised on toetanud ka elektri turuhinna jõulist tõusu.

USAs on tuumajaamade konkurentsivõimet vähendanud suures koguses saada olev odav kildagaas ning puuduv CO2 maks − loodud on turusituatsioon, kus fossiilidega ei suuda konkureerida naljalt ükski puhas elektritootmise viis.

Tuumajaamade tehniliste sulgemiste taga on kas jaamade täitunud ja pikk eluiga või karmistunud nõuete rakendamine oluliselt varem ehitatud tuumajaamadele − kui need investeeringud on jaama oodatavat järelejäänud eluiga arvestades liiga kallid, siis ei tasu uuendusi teha. Näiteks Oyster Creeki jaam USAs suleti, sest uued veekasutusnõuded keelasid merest jahutusvee võtmise. Vaja oleks olnud jahutustorne ehitada, aga jaam oli 48 aastat vana ning järele jäänud eluea jooksul ei oleks investeeringut tagasi teenitud.

Euroopa Liidus on vähe riike, kes plaanivad tuumaenergiast täielikult loobuda. Umbes pooled ELi liikmesriigid plaanivad kas jätkata olemasolevate reaktorite kasutamist või uute juurde ehitamist.

Elektri tootmine on ettevõtlus. Olgu generaatori ringiajaja tuul, tuumaenergia või põleva kivi kuumus, eeldab jätkusuutlik ettevõtmine majanduslikku elujõudu. Tänapäeva vabas maailmas ei ole võimalik pakkuda teenuseid, ilma et vajalikud kulud saaks kaetud, töötajad tasustatud ja investeeringud tehtud. Nii on ka avatud elektrituru ülesanne tagada energiasüsteemi toimepidevus, parima hinnaga, igal ajahetkel.