JUHTKIRI ⟩ Majandus saab pihta, kuid tekivad ka uued võimalused

Kaubarongid Narva raudteejaamas. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Paratamatult toob Venemaa juhtide poolt Ukrainas alustatud sõda tagasilööke ka siinses majanduses.

Sellest seisukohast vaadates on teatud mõttes isegi hea, et Eesti ja Venemaa majandussuhted on juba eelnevatel aastakümnetel järk-järgult aina väiksemaks kuivanud. Suurema sõltuvuse korral oleks tagasilöögid praeguses olukorras valusamad.

Ida-Virumaa spaadel ja hotellidel, aga ka poodidel ja teenuste osutajatel ei tasu ilmselt päris pikka aega Venemaa turistidega arvestada. Kuid nende osakaal on juba ka eelnevatel koroona-aastatel kokku tõmbunud.

Pidur on peal ka Ida-Viru tööstusparkidesse kavandatud Venemaaga seotud uute ettevõtete rajamisel. Elektrijaamades ja karjääris on üksjagu nuputamist, kuidas leida unikaalseid varuosi seadmetele ja masinatele, mis on toodetud Venemaal või Valgevenes. Ka Venemaa pommirünnakute all oleva Ukrainaga on praegu üsna võimatu äri teha.

Kuid praeguse sõja mõjud on märksa laiemad kui ainult kahe riigi omavaheline äritegevus. Tooraine ja paljude materjalide hinnad on tõusnud järsult. Häiritud on kaupade tavapärased tarned ja logistikaliinid. Majanduskasvu ähvardab seiskumine, osa ettevõtteid on sunnitud ka tegevuse lõpetama, tööpuudus võib tõusta.

Samas tuleb mõista, et sellise olukorra on tekitanud Kremli otsus alustatada sõda Ukrainas ja agressoriga äri ei tehta. 

Aga igas kriisis on võimalik kohaneda ning leida uusi lahendusi ja turge. Praeguses energiakriisis saab ilmselt eluaastaid juurde ka põlevkivitööstus, mis koomaletõmbumise asemel võib lähiaastatele pigem kasvada. 

Muu hulgas võiks Ida-Virumaale kasuks tulla ka Ukraina põgenike tulek. Ida-Virumaa elanike arv on viimase 30 aastaga vähenenud üle 40 protsendi ehk ligemale 100 000 inimese võrra. Enamik Putini pommide ja kuulide eest põgenenud inimesi kavatseb esimesel võimalusel koju naasta, aga paljudel polegi niipea kuhugi minna, sest linnad on hävitatud. Ida-Virumaal ei tohiks olla midagi selle vastu, kui osa põgenikest siinse eluga kohaneb ja aitab sellele uut hoogu anda.