KALEV KALLEMETS ⟩ Euroopa on võimeline loobuma Venemaa gaasist ja naftast

Kalev Kallemets, Fermi Energia kaasasutaja, juhatuse esimees Foto: Madis Veltman / Scanpix

Euroopa, eriti Saksamaa sõltuvus Venemaa tarnitavast energiast oli Putini poolt Ukraina vastu vallandatud sõja peamiseks rahastajaks ja toetavaks asjaoluks. Nähes, kuidas Saksamaa juhid kaitsesid järjepidevalt NordStream2 projekti, vaatamata Krimmi ja Donbassi okupeerimisele, oli Putin põhjusega veendunud, et ka seekordse rünnaku puhul tunneb Euroopa vaid sügavat muret ning lepib sündiva vägivallaga odava energia nimel.

Nordstream2 rahastajad on olnud Saksa, Austria, Hollandi ja Prantsuse suurettevõtted, keda loomulikult huvitas suur ahvatlus saada odavamat Vene gaasi. Sõbratehinguid on Putin teinud ka Ungari peaministri Viktor Orbaniga ja teistega, kes oleksid valmis õõnestama Euroopa Liidu ühtsust, rääkima "Venemaaga dialoogi vajalikkusest" ning kes on süvendanud Euroopa sõltuvust Vene energiakandjatest.

Teadaolevalt oli NordStream2 lobitöö eelarve ainuüksi Saksamaal 100 miljonit eurot aastas. Mõjuagent number üks Saksamaal oli endine liidukantsler Gerhard Schröder, kuid Kremli eesmärkide nimel tegid lobi ka paljud Vene miljardärid. Ning loomulikult tõi nafta, gaasi ja kivisöe müük Kremlile tohutut tulu − üle 100 miljardi euro aastas.

Selle rahaga on paisutatud Vene sõjaväge, mis nüüd Ukraina haiglaid, lasteaedu ja elumaju pommitab. Õnneks avanesid 24. veebruaril ka Euroopas silmad. Tekkis mõistmine, millist kurjust oleme Euroopa poolt toitnud, ning lootused, et Venemaad on võimalik muuta normaalseks kaubanduse kaudu, osutusid täpselt nendeks rumalateks enesepettusteks, mille eest kõigi Balti riikide juhid olid aastaid hoiatanud.

Euroopast gaasi müügiga teenitud rahaga on Venemaa paisutanud sõjaväge, mis nüüd Ukraina haiglaid, lasteaedu ja elumaju pommitab.

Selge on ka, et Putin ei loovuta võimu, vaid peksab talle pimesi ustava FSB, Rosgvardia ja teiste našistide abil vaeseomaks kõik noored ning vangistab, tapab kõik temale ohtlikud isikud. Paraku näeme, et massiivse ajupesuga kultiveeritud viha lääne vastu on Venemaa ühiskonnas valdav, seega pole tegu ainult ühe vaimust vaevatu probleemiga, vaid palju sügavama imperialismi ihaga.

See ei pruugi lõppeda Ukrainaga. Samu väljamõeldud argumente võidakse lendu lasta iga Venemaa naabri vastu ning võttes arvesse täielikku väärarvestust Ukraina kaitsevõime puhul võib Putin täiesti reaalselt oletada, et ka sellistes väikeriikides nagu Moldovas või Baltikumis oldaks rõõmuga valmis "kohalikke natse Vene erioperatsiooni toel võimult kõrvaldama".

Lääs peab tegema kõik võimaliku, et Ukraina suudaks oma iseseisvust kaitsta, ning selleks on vajalikud ka need ulatuslikud sanktsioonid, mis viimastel nädalatel on kehtestatud. Kuid jätkuvalt ostab Euroopa Vene kivisütt, naftat ja gaasi sadade miljonite eurode eest päevas. See rahapump tuleb kinni keerata Euroopa enda julgeoleku tagamiseks. USA, Kanada ja Suurbritannia on lõpetanud Vene nafta ja gaasi impordi, kuid seal moodustab import Venemaalt vaid kuni 8% koguimpordist. Euroopal on sõltuvus 40-50%, kuid siiski on Euroopa Komisjon ja paljud riigid seadnud selge eesmärgi lõpetada fossiilkütuste import Venemaalt.

Kuidas seda importi lõpetada?

Esmane on tarbimise vähendamine. Autosõidu kiiruse piirangud, majade ulatuslik renoveerimine jne.

Teiseks elektrifitseerimine, gaasikatelde asendamine soojuspumpadega, elektriautode ulatuslik kasutuselevõtt riikide, ettevõtete ja eratarbijate poolt, samuti raudteede, lennunduse, busside elektrifitseerimine või vesinikukütusele viimine. Bussid ja raskesõidukid, sh põllumajanduses, tuleb viia biogaasi kasutusele.

Kuid elektri nõudluse kasvades tuleb tagada elektri tootmise suurenemine, varustuskindluse tagamine ja muutusi võimaldav vastuvõetav hind. Samal ajal suletakse objektiivsetel põhjustel Euroopas palju vanemaid kivisöeelektrijaamu, mida ei saa asendada juhitamatu taastuvenergiaga.

Nende sobiv asendus on tuumajaamad, eriti väikereaktorid, mis on oluliselt väiksema investeeringu kulu, projektiriski ja lühema ehitusajaga kui suured reaktorid. Väikereaktorite rajamist on rahastatud ja planeeritud Prantsusmaal, Suurbritannias, Tšehhis, Rumeenias, Poolas, Soomes. Ka Eestis teeme järjepidevat tööd.

Energeetikas ei juhtu midagi üleöö, vaid järjepideva töö tulemusel, aga siis suures mahus. Tuule-, päikese-, biomassi- ja tuumaenergiaga koos, kasutades ka vesinikku elektri vahendajana, on võimalik tagada kogu Balti riikide transpordi, toasooja, tööstusenergia ja elektrivajadused, jättes Vene nafta ja gaasi impordi alates 2030. aastast täielikult minevikku.

Kolmandaks tuleb praegu tarbitav gaas ja nafta hankida liitlastelt − ennekõike USAst ja Kanadast − ning kolmandatest riikidest, nagu Egiptus, Alžeeria, Katar, Aserbaidžaan, Araabia Ühendemiraadid, aga ka sellistest keerulistest riikidest nagu Venezuela, Iraan, Liibüa senisest suuremas mahus ning Euroopa kapitali abil. Eriti maagaasi tarneid saaks suurendada, kui neis lõunapoolsetes riikides asendada kohalikku gaasitarbimist (mis peaasjalikult kulub elektri tootmisele) tuule-, päikese- ja tuumaenergiaga.

Näiteks Araabia Ühendemiraadid on just käivitamas tähtajaks ja eelarves ehitatud 4 reaktoriga Barakah tuumajaama, mis vabastab suures mahus maagaasi ekspordiks. Sama teevad paljud rajatavad suured päikesepargid, kuigi ööd on päikeseta isegi kõrbetes. Oluline on suunata kogu maailmas kapitali just süsinikuheitmeta energiasse, tuues seega alla fossiilkütuste nõudluse ja hinnad, ning lõpuks lõpetada süsinikuheide sootuks. Teame, et kliimakriis on reaalseks ohuks nii inimkonnale kui kõigile ökosüsteemidele meie planeedil.

Kõik need tegevused on suuremahulised ning lühiperspektiivis hinda tõstvad, kuid milline hind on puruks pommitatud sünnitusmajadel, kümnetel mõrvatud lastel meie kodus, Euroopas? Mis hind on rumalusel, et me ise maksaks oma vaenlase relvastuse ja kurjuse kogunemise eest?

Liitusin kaitseliiduga 14aastaselt, et suuta kaitsta Eestit. Miski pole tähtsam − isegi mitte odav diisli hind − kui Eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise tagamine põlvest põlve.