URMAS KRUUSE ⟩ Toidujulgeolek on meie kõigi asi

Urmas Kruuse, maaeluminister, Reformierakond Foto: Konstantin Sednev/Scanpix

Venemaa sissetung Ukrainasse on pannud suure surve alla ülemaailmse toidutootmise ja selleks vajalike toorainete turu. Toidu varustuskindlus ja tarneahelate toimimine on tänases olukorras osa meie julgeolekust.

Samas pole toidujulgeolek ainult siinsete põllumeeste või riigijuhtide teha, vaid siin saab suures osas kaasa aidata ka kohalik tarbija. See on meie kõigi asi.

Eesti on ajalooliselt olnud ja on ka edaspidi väga tugev põllumajandusmaa ning meie põllumeeste ja toidutootjate hea töö tulemusel ulatub Eesti isevarustatus olulisimates lõikudes tublisti üle siseriikliku vajaduse. Lisaks jagub ka ekspordiks ning Eesti majanduse edendamiseks.

Meie piimatoodang (ligemale 160%), teraviljatoodang (230%) ja kalatoodang (400%) ületavad suures osas siseriikliku tarbimise, teiste olulisemate toidugruppide lõikes, nagu näiteks sea- ja veiseliha, katavad siinsed tootjad eestimaalase toidulaua vajaduse ära suures ulatuses.

Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks kaitseliitu, siis "toidukaitseliidu" toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige, kodumaise toidukaubaga leti ette.

Toidujulgeoleku osas tegutses riik juba ka enne Ukraina sõda ning menetluses on valmisoleku seadus, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega muutub ka toidu varustuskindluse tagamine üheks elutähtsaks teenuseks ning olulisemad toidutarneahela osalised seeläbi elutähtsa teenuse osutajateks. See tähendab, et toidujulgeolek saab üheks laiapindse riigikaitse vundamendi kiviks ning nii ettevõtjad ise kui riik peavad senisest enam ka selle sektori toimevõimekusega tegelema. Sõjaväeline kaitse on oluline, aga toit samuti.

Lisaks toidu varustuskindluse muutumisele elutähtsaks teenuseks on oluline ka riiklike varude suurendamine ning seda on riik tegemas palju laiemas ringis kui vaid toiduvarude kontekstis. Juba eelmisel suvel alustas tööd Eesti varude keskus, mis haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning hoolitseb nende kasutusele võtmise korraldamise eest.

Eestis ei ole ette näha puudust toiduainetest, seda pole tõesti vaja karta. Kui te ei leia kaupluses riiulilt harjumuspäraseks saanud tuttavat toodet, siis on poepidajad selle asendanud või peagi asendamas samaväärsega.

Ilmselt on mõnevõrra kasvamas toidukaupade hinnad, kuid kui palju, seda ei oska täna keegi öelda. Sisendhinnad ning energiakandjate hinnad on küll põllumeestele ja toidutootjatele kasvanud, kuid selge on ka see, et hetkel on tegu ajutise turušokiga. Võtab natuke aega, kuniks uued tarneahelad saavad sisse töötatud ning riikide väljamõeldud pehmendavad majandusmeetmed mõju avaldavad. Ise märkasin poes, et vahepeal tühi olnud soolariiul on taas täitunud.

Tangu ja tikke pole kindlasti mõtet hakata ülemäärases koguses kokku ostma, kuid mõistlik nädalane toiduvaru võiks talupojatarkusest lähtudes Eestimaa kodudes küll olemas olla. Naiskodukaitse on loonud kasuliku rakenduse "Ole valmis!", kus on loetle­tud kodus vajaminevad varud seitsmeks päevaks. See teema on leidnud tänuväärset kajastamist juba enne sõda Ukrainas ning praeguses olukorras tasub uuesti mõelda, millised on ühe pere toitumisvajadused, kui näiteks vool on mitu päeva ära. Seda juhtub paraku mõnikord ka tugevamate tuulte ja tormide ajal.

Euroopa Liidu tasandil on samuti kaalumisel abimeetmed toidutootjate olukorra leevendamiseks. Hiljuti tuli Euroopa Komisjon välja abipaketiga, mis aitab toime tulla kiire hinnatõusu mõjudega. Abipaketi suurus Eestile on 2,5 miljonit, millele on või­malus riigil omalt poolt lisada kaks korda nii pal­ju. See võimaldab liikmesriikidel toetada kõige enam mõjutatud sektoreid. Neid toetusvõimalusi lisandub veelgi.

Eesti toidujulgeoleku tagamisel on tähtis osa ka tarbijal endal. Näiteks teadlik tarbija eelistab eestimaist kvaliteetset sealiha ning toetab seeläbi tootmissektorit, mis sigade Aafrika katku leviku ja koroonakriisi tõttu pihta on saanud. Eestimaist tootmist toetades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr täna veel 100% päris ei ole. Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks kaitseliitu, siis "toidukaitseliidu" toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige, kodumaise toidukaubaga leti ette.

Oma toidujulgeoleku eest saame igaüks ise vastutada mitut moodi. Kui on maad või võimalus kuhugi peenar rajada ka linnatingimustes, siis saab seal kasvatada isiklikku köögiviljavaru. Toit poest otsa ei saa, aga veel kindlamana saavad end tunda need, kes on ka ise pannud käe külge, kasvatanud ja korjanud ning hoidistanud.

Toidujulgeolekule mõeldes ei pea me mõtlema ainult sõjale, vaid kestmisele ja keskkonnale ka tulevikus. Mitte ainult saabuvale suvele või järgmisele talvele, vaid sellele, kuidas meile järgnevad põlvkonnad toidetud saaks.