:format(webp)/nginx/o/2020/06/29/13179163t1h713e.jpg)
Veel aasta tagasi tundus, et põlevkivi kasutamine liigub kiiresti hääbumise suunas. Euroopa Komisjon innustas riike aina nobedamini loobuma fossiilsetest kütustest. Eesti poliitikud paistsid samuti selles võistluses silma, püüdes tuua aina lähemale seda aega, mil ka siin põlevkivi enam ei kasutata.
Seda vaatamata sellele, et eelneva kolme aasta jooksul oli Eestis juba mitu korda vähenenud nii põlevkivi kasutamine, sellest elektri tootmine kui vastavalt ka süsinikuheitmed. Selle hinnaks oli Ida-Virumaal paari tuhande hea palgaga töökoha kadumine.
Nüüdseks on olukord põhjalikumalt muutumas. Euroopa avastas esmalt, et on rohepöörde tuhinas keeranud hoolega kinni vana elektritoomist, kuid selle asemele uue rajamine pole käinud sugugi samas tempos. Vaevalised püüdlused panna nafta ja gaasi embargoga mõistust pähe agressorlikule Putini režiimile toovad paratamatult kaasa energiadefitsiidi süvenemise.
Sellises olukorras tuleb senine energiapoliitika kiiresti ümber hinnata. Kõik see, millest on võimalik Euroopa riikidel endal energiat toota, läheb käiku. Eestis on selleks põlevkivi, millega suudetakse katta oma riigi energiavajadused ja jääb üle ka müügiks naabritele. See ei tähenda, et süsinikurikas energiatootmine peaks kestma aastakümneid. Kuid lähemad viis-kümme aastat kindlasti, sest kiiremini ei õnnestu alternatiivseid väiksema keskkonnajalajäljega elektritootmisi rajada.
Ida-Virumaa elule peaks põlevkivi ajutine renessanss mõjuma hästi. Kui samal ajal hakkab tulema tulemusi ka õiglase ülemineku fondi rahaga, siis võiks see ühiselt anda kogu maakonna arengule korraliku hoo.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)