Väikestele maakoolidele tuleviku tagamiseks on vaja nad lahti siduda suuri hooneid nõudva linnakooli mudelist ja rõhutada just neid arengupsühholoogilisi eeliseid, mida maakeskkonna väikekoolis õppimine pakub. Seejuures peab ka õppehoone ise olema maalähedane ja väike. Esitan selle kinnituseks viis väidet.
Esimene väide. Eesti regionaalpoliitika on, et Eestil ei ole regionaalpoliitikat. Alates 2008.-2009. aastast on mitmed väga tuntud, mõjukad ja kõrgetel kohtadel inimesed eravestlustes tunnistanud, et Eestil ei ole Tallinna ümber koonduvale linnriigistumisele alternatiivi. Edasi järgnes mainitud hoiaku kandumine juba strateegiatesse ning seadusloomesse.
Suhtumine haridusvõrgu kujundamisse on eespool öeldu ilmekas tõestus. Kes ei usu, lugege haridusstrateegiat 2021-2035.
Veel selle sajandi alguses sai PRAXISes valmis mahukas uuring, mille kohaselt kodule kõige lähemal peab asuma algkool (I ja II kooliaste). Mõnevõrra kaugemale võivad jääda sellised koolid, kus lisaks algklassidele on ka põhihariduse kolmas kooliaste ehk 7.-9. klass. Täiesti omaette astme moodustab gümnaasium, mis võib jääda kodust juba oluliselt kaugemale ning kus puudub ka koolikohustus.
Selline koolivõrgu struktuur tugineb lapse ealisele arengule ning võimaldab lapsel vanuse kasvades ilma psüühilist turvalisust kahjustamata õppida kodust üha kaugemal ning üha suuremas klassikollektiivis. Samal perioodil alustati ka õpetajakoolituse ümberkorraldamist, mille märksõnadeks olid klassiõpetajad kuni kuuenda klassini koos suutlikkusega mõnda ainet õpetada põhikooli lõpuni ning põhikooli mitme aine õpetajad. Üheks gümnaasiumiastme eesmärgiks oli põhikooli vabastamine gümnaasiumist, et võimaldada PRAXISe kirjeldatud süsteemi elluviimist.
Nüüd oleme jõudnud aega, kus seesama PRAXIS lähtub oma koolivõrgu analüüsides linna tüüpi põhikooli mudelist ning OECD eksperdid soovitavad õppekvaliteedi tagamise eesmärgil maakooli ühe klassi täituvuse alammääraks kehtestada 20 õpilast.
Olemegi märkamatult jõudnud tagasi nõukogude aega, kus maaelu ideaalina rakendati linnaelu kvaliteedistandardit. Nõukogudeaegsed ideoloogiliselt laetud põhjendused on nüüdseks asendunud kahe samavõrd politiseeritud mõistega: kvaliteetne haridus ja haridusökonoomia (mõlemad on täidetud kallutatud sisuga).
Samal ajal räägitakse haridusteenuse võrdsest kvaliteedistandardist. See tähendab, et Tallinn ja Setumaa asuvad ühes ja samas teenuse standardis. Tulemust näeme me kõik. Selline ongi praegune regionaalpoliitika.
Teine väide tuleneb eelmisest. Haridusvõrgust ja hariduskvaliteedist rääkides oleme endale vabatahtlikult ette pannud silmaklapid, muutudes sarnaseks hobusega, kes saab näha ainult ühes suunas. Kui selliseid silmaklappe piisavalt kaua kanda, siis tekivad stereotüübid ning klappe polegi enam vaja. Sel juhul sobib juba kasutada feminismist välja kasvanud klaaslae mõistet.
Selle protsessi käigus on läinud kaduma maapõhikooli mõiste. Me küll kasutame seda sõna, kuid tegelikult mõtleme selle all linna tüüpi põhikooli.
Ärgem unustagem, et klaaslae tekkimisel tekivad ka klaasist uksed. Me ei näegi, et on olemas uks, mis viib alternatiivse võimaluseni. Klaaslagi orjastab meie mõtlemise ning toimib ühtemoodi nii ministeeriumile, PRAXISe analüütikutele, kohaliku omavalitsuse juhtidele kui lastevanematele, kes viivad oma lapse vabatahtlikult kodukoolist kaugele. Selle tulemusena tekib uus võltsstatistika, mis kuulekalt vastab väljakujunenud ootustele.
Silmaklapistunud maailmas kaob mõtlemises süsteemsus, kaob ära paindlikkus (selle märksõnadeks on sujuvad üleminekud ja koostöö ning süsteemi toimimine elava võrgustikuna ehk omavahel loomupäraselt seotud organismina). Asemele on astunud terviku ühe osa käsitlemine pseudotervikuna. Oleme end mõtelnud klaaskuuli, millest me ei pääse enam välja (aga see väljapääsmatus on kinni ainult meie mõtlemises).
Kolmas väide. Tuleb üles leida ja uuesti lahti mõtestada maakooli mõiste. Selleks tuleb lahti lasta praegustest stereotüüpidest, mis on ammu lahkunud arengupsühholoogia aluspinnalt ja pedagoogika alustõdedest ning hakanud elama oma sõltumatut elu.
Tuletame meelde mõned sellised põhitõed. Loomuliku arengu aluseks on turvaline keskkond. Loomulik areng peab olema eakohane, liikudes vahetust empiirilisest kogemusest suurema abstraktsuse suunas. Lapse jaoks uutel mõistetel on kalduvus täituda eelneva kogemusega. Selle protsessi forsseerimisel tekivad lapsel pseudomõisted, millele lapse meeltes ei vasta adekvaatne sisu. Selleks sisuks võib olla ka lihtsalt tähendus- ja kogemustühi kopeering mälus. See petab ära nii lapsevanema kui sageli ka õpetaja.
Õpirühmad peavad aga algul olema väiksemad ja saavad alles vanuse kasvades järk-järgult suureneda. Endiselt kehtib põhireegel: mida väiksem õpirühm, seda enam on võimalik arendada välja lapse tegelikud võimed ning arvestada tema individuaalsust. Parim loodusõpe toimub looduses ning parim liikumisõpe õues. Alles tõlgendamiseks ja mõtestamiseks sobib ka siseruum.
Siia võib lisada veel ühe momendi: väike maakool toetab paremini poiste püsimist koolis. Linnakool tegeleb nendes valdkondades vaid oma miinuste meeleheitliku kompenseerimisega, alates näiteks liikuma õppimisest. Samas on linnapõhikoolil omad eelised, mis tulenevad mastaabist (väikese ansambli asemel suur lastekoor) või linnakeskkonnast (muuseumide, huvikoolide, tippspordi võimalus).
Eesti on väike riik ja eestlased väike rahvas. Me ei suuda kaua edasi kesta, kui ei suuda omaks võtta hoiakut, et "väike on ilus". Õpime tundma väikese eeliseid suure ees ja nii olemegi märkamatult loonud maakooli mudeli. Maakoolil ei pea olema uhket ja kallist võimlalt ega aulat, sest väljaspool õpperuumi on kõik see palju ehedamal kujul olemas. See on väiksuse ja maal olemise eelis.
Maakooli hoone ei pea kopeerima suuri linnakoole, vaid lähtuma maakoolilikust ruumiloogikast, kus õpikeskkonna moodustavad hoone ja seda ümbritsev territoorium üheskoos. Praegu oleme olukorras, kus maakoole sulgeb eelkõige nende hoonete liigne suurus, mitte niivõrd laste vähesus.
Maakoolis saavad lapsed tänu väikestele rühmadele tegelikult suhelda. Linna suurtes klassides on lapsed palju rohkem üksinda ja põgenevad üksinduse eest telefoni. Maal pole seda vaja.
Ning lõpuks: individuaalse õpiraja reaalne teostamine on väikeses maakoolis palju lihtsamini teostatav kui suures koolis.
Neljas väide. Maakooli võtmeks on kogukondade säilimine ja olemasolu. Alati saab küsida: "Kelle jaoks maakool?" Vastus kõlab: "Kool on kogukonna jaoks."
Kogukondadega ei ole asjad aga sugugi nii hästi. Ning see tõsiasi on maaelu jätkusuutlikkusele Eestis vahest kõige ohtlikum. Ainult kogukond saab võidelda oma kooli eest ja suudab seda seejärel enda jaoks ka sobivaks kujundada. Selleks tuleb neile luua koolivõrgu mudelis võimalus.
Kuna kogukondi on säilinud ainult üksikutes kohtades, siis saabki seaduslik regulatsioon olla vaid võimalust loov, mitte administreeriv. Kuna puudub ühtlane kogukondade võrgustik, siis ei saa luua ka ühtlast maakoolide mudelile vastavat väikekoolide võrgustikku. Vähemalt mitte praegu. Kuid millestki tuleb ju alustada.
Ja viimasena viies väide. Aeg on käes! Seda tänu läbimurdele digivaldkonnas, mis sündis koroonakriisi karmides tingimustes. Mitmed väikese maakooli nõrkused on lahendatavad tänu avardunud digitaalsetele võimalustele.
Juba 1994. aastal nägin Põhja-Rootsis toimimas süsteemi, kus gümnaasiumis asuv õpetaja andis tunde kaugete väikepõhikoolide klassidele, kelle juures oli sel ajal abiõpetaja. Sama gümnaasiumi mitmeid valikaineid andsid distantsilt jälle Stockholmi kõrgkoolide spetsialistid.
Lisame siia juurde rikkaliku ja põneva digitaalsete õppematerjalide valiku, mis on suureks abiks väikeste maakoolide õpetajale. Ühtlasi toetab see õpilaste iseseisvat tööd.
Mulle tundub, et edasi liikumiseks on nüüd vaja ainult lõhkuda klaaslagi. Mudeli elemendid on ju olemas, mitmes kohas Eestis juba ka rakendatud. Ainuke oht on, et seda mudelit ei tohi ehitada liiga jäigaks. Võimalusi loova mudeli kujundamine on ühiskonnale suureks väljakutseks, sest nii lihtne on end lasta võrku püüda dikteeriva mudeli ahvatlustest.
Gümnaasiumiaste on juba hoopis omaette teema, kuid ka siin on vajalik paindlikkuse sissetoomine üksikute regionaalpoliitiliste erandite näol. Jäik mudel on halb mudel! Igasuguste administreerijate meelehärmiks peab tõdema, et see on aksioom.
Vallo Reimaa ettekanne Eesti kultuuri koja haridustöörühma ümarlaual "Meie hariduspoliitilised arengud ja eesti kultuuri jätkusuutlikkus" 28. aprillil
