ALEKSEI JAŠIN ⟩ Ukraina lapsed tuleb Ida-Virumaal suunata keelekümblusesse

Aleksei Jašin, keelekümblusõpetaja, Eesti 200 Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Möödunud kahe kuu jooksul on Ukrainas toimuva sõja eest Eestisse põgenenud enam kui 11 000 alaealist, kellest üle 3000 on juba asunud õppima meie koolidesse.

Kohalikud omavalitsused said haridus- ja teadusministeeriumilt tungiva soovituse saata Ukraina õpilased eestikeelsesse kooli. Suurem osa omavalitsusi on soovitust kuulda võtnud ning praeguse seisuga õpib 68 protsenti põgenikest eesti õppekeelega koolides ja 11 protsenti keelekümblusklassides. Vene õppekeelega õppeasutustes on praeguseks ligikaudu 20 protsenti Ukrainast tulnud õpilastest. Avaliku statistika puudumisel võib siiski ainult aimata, kui suur osa neist on Ida-Virumaal.

Eestikeelne haridus Ida-Virumaal vajab kohalike võimude otsustavaid ja konkreetseid tegusid ning riigilt suuremat tähelepanu ja ressursse.

Esimene oluline tähtaeg, millal peaksid esimesed tulemused nähtavad olema, on käesoleva aasta 1. september, kui Ukrainast Eestisse põgenenud kooliealiste laste esmane kohanemine on läbitud ning saame enam-vähem hinnata, kui paljud Ukraina õpilased jäävad meile pikemaks.

Ukraina laste vene õppekeelega koolidesse saatmise põhjused on pealtnäha lihtsad. Kohalike vene koolide vabad kohad vajavad täitmist, piirkonnas on eesti keele ja keelekümblusõpetajate põud ning põgenike peredele on lihtne põhjendada, miks nende lapsed peaks õppima venekeelses koolis. Selles olukorras jooksevad koolipidajad lati alt läbi, kuna üritavad lahendada probleemi võimalikult kiiresti ja lihtsa vaevaga.

Praegu pole võimalik ennustada, kui kaua kestab sõda ning kui paljud lapsed jäävad Eestisse pikemaks. Keegi ei arvesta pikaajalise perspektiiviga ning vene koolidesse asunud Ukraina õpilaste väljavaadetega. Paljud Ida-Virumaa venekeelsed põhikoolid ei suuda praeguseks õpetada isegi pooltele oma õpilastele eesti keelt B1-tasemel. Seeläbi suurendame eesti keelt mitte oskavate noorte inimeste osakaalu, kelle tulevik meie kõrghariduses ja tööturul on hägune.

Parimaks lahenduseks Ida-Virumaal pole siiski uute muukeelsete õpilaste saatmine eesti koolidesse, kuna seal on niigi suur venekeelsete õpilaste osakaal, kellega tuleb teha tööd ja toetada nende arengut võimalikult individuaalselt, et ei kannataks keeleoskajate õppe kvaliteet. Seetõttu vajab Ida-Virumaa keelekümbluskoolide võrgustiku laiendamist ning klasside arvu suurendamist koolides, kus programmi juba rakendatakse.

Esimene oluline tähtaeg, millal peaksid esimesed tulemused nähtavad olema, on käesoleva aasta 1. september, kui Ukrainast Eestisse põgenenud kooliealiste laste esmane kohanemine on läbitud ning saame enam-vähem hinnata, kui paljud Ukraina õpilased jäävad meile pikemaks. Seni peaks need õpilased käima eesti keele tundides, osalema ühistegevuses oma uues koolis ning jätkama õpinguid kaugõppes.

Kohalike omavalitsuste eesmärk on siinkohal välja selgitada, millised koolid on võimelised liituma keelekümbluse võrgustikuga või suurendama kümblusklasside arvu. Kaardistuse käigus peaks selgeks tegema, mitu õpetajat, tugispetsialisti või haridusjuhti on puudu ning kui palju lisaressursse on vaja. Seejärel oleks mõistlik pöörduda riigi poole ning nõuda vajalikku abi. Lisaks tuleks palgata Ukrainast tulnud õpetajaid, kuna keelekümblus eeldab emakeele arengu toetamist.

Ida-Virumaa Hariduskopteri nimeline haridusklaster alustas tänuväärset tööd täpselt õigel ajal. Praegu arendatakse välja maakondlikku alustavate õpetajate toetamise mudelit, mille eesmärk on soosiva töö- ja elukeskkonna loomine Ida-Viru uutele õpetajatele. Kohalikud omavalitsused peaksid siinkohal suhtuma sellesse koostöövormi täie tõsidusega, kuna paljudes linnades ja valdades on pedagoogilise tööjõu voolavus meeletult suur. Nii Eesti kui ka rahvusvahelistes uuringutes tuuakse välja, et õpetaja jaoks mängib määravat rolli mitte palk, vaid töötingimused ja haridusjuhtide professionaalsus.

Lõpetuseks toon välja viimase elemendi, mis on sama tähtis kui õpetajate ja tugispetsialistide leidmine. Kõige olulisem on rääkida inimestega ning viia nendeni info keelekümblusprogrammi ja eestikeelse hariduse võimaluste kohta. Kusjuures rääkida tuleb mitte ainult Ukraina sõja eest põgenenud peredega, vaid ka meie enda kohalike venekeelsete vanematega, kes ei pruugi teada keelekümblusest midagi.