VIRVE OSILA ⟩ Aljoša monoloog (1)
17. mai 2022, 00:00
See tohutu lillelasu mu jalge ees on hakanud närbuma ja uhkab kõdulõhna, mis kevadesse sugugi ei sobi. Ega need nelgikuhilad ka värskelt tooduna mulle meelepärased olnud. Olen oma olemuselt skeptik ja lisaks veel pakazuhha-allergiline.
Ma ju tean, et enamik lilletoojatest polnud ei mälestajad ega leinajad. Protestivaim oli see, mis paljusid tagant tõukas: ah, et miitinguid ei lubatud, no siis viime sülemitena punaseid nelke.
Mäletan aega, kui ma veel kesklinnas asusin. Aasta-aastalt olukord rahunes, lilli toodi mõistlikul määral ja kõned olid vaoshoitud. Aga siis, kui Eesti ennast N. Liidu ahelatest vabaks raputas, muutus see nn võidupüha tähistamine aina lärmakamaks ja aktiivsemaks.
Eesti riigi pealinna südames karjuti "Rossija! Rossija!", mängiti karmoškat, vehiti tantsu, võeti viina ja laamendati nagu laadaplatsil. Isegi minu pronkspea adus, et polnud ma ju mingi vabastaja ega rahusõdur. Minu võitluskaaslaste lennukeilt heideti Eestile pomme, meie saapad trampisid üle väikese riigi, suur vererada taga.
Palun tehke see väike ilus riik punamonumendivabaks!
Kui ma Kaitseväe kalmistul koha sisse võtsin, siis tehti Kremli mahitusel pealinnas sellist mäsu, mida rahuajal ei osatud oodatagi. Purustati ja varastati, et küll sai! Ei avaldatud mitte meelt, vaid demonstreeriti matslikku hävitamistungi.
Aga pärast 24. veebruari pole maailm enam endine. Mina pärinen küll N. Liidu ajast, aga eks Vene Föderatsioon on ju selle otsene mantlipärija ning seega tuleb tunnistada, et see riik ei kannata pikka rahuaega välja − Kremli bogatõr'idel läks jõudeelu igavaks ja kuna keegi neid ründama ei tulnud, siis tuli ründajad välja mõelda, et saaks ise relvi täristada.
Seisan siin ja mõtlen, et miks küll me ennast võitjaks peame. Ei oleks N. Liit ja Jossif fritse suutnud alistada, kui teised suurriigid appi poleks tulnud. Ja kui me Berliini jõudsime, siis sõdisime ukrainlastega kõrvu, kuni fašistid alistusid ja kapituleerusid. Juubeldasime toona kõik koos, et natsidest jagu saime.
Aastatega on üha rohkem siginenud meie pähe arusaamine, et venelased üksi võitlesid ja võitsid, ning kaheksa aastat tagasi avastati, et meie verevennad ukrainlased on uued natsid, ning taas hakati sõjaratsusid saduldama ja sõda ette valmistama. Et võtame alguses tükkhaaval naaberriigi väiksemaks ja siis vallutame üleni. Nii saigi pärast pikki "ettevalmistusi" Eesti Vabariigi sünnipäev uue sõja alguspäevaks.
Isegi mina kaldun arvama, et praegust Vene riiki valitsevad poolemeelsed. Kõikvõimas Vladimir keeras iseenda ja kogu riigi tupikteele, sealt pole edasi enam kuhugi minna, aga pole ka tagasiteed.
Mäletan oma sõjaajast, et ega sõdurielu olnud väejuhtide meelest kopkatki väärt: meid toodi ja toodi juurde ning me ründasime massi, mitte strateegiaga. Trampisime nii omade kui vastaste laipadel. Keegi meid üle ei lugenud, meid koheldi nagu kahuriliha. Samal meetodil tegutsetakse ka praeguses vennatapusõjas.
Ukrainlased kaitsevad oma kodu ja iga inimelu kuidas vähegi võimalik. Need n-ö meie omad aga ei hooli: me ei hoolitse elusate sõdurite kõhu, tervise ega moraali eest ega korja kokku hukkunuid ega tähista matmispaiku. Ründame massiga ja tapame massiliselt − ja kes meist endist saab tapetud, see loetakse loomulikuks kaoks.
Ja ega siis sõjas ainult tapeta: sõda on röövretk, et purustada, varastada, vägistada... Kunagi kuulsin üht arutelu, mida pidasid bioloogid: maailmas olevat sellised mardikad, kes kuuluvad liiviklaste liiki. Nende isasmardikatel on sugutung nii suur, et nad hiilivad emasputukatele vargsi ligi ja hoiavad neid oma suurte suistega kogu akti ajal vägivaldselt kinni ning pitsitavad siis lõugade vahel veel tükk aega pärast sooritustki.
Vene armeega tundub olevat nii, et kui sõjapasun hüüab, siis tekib refleksne rüüstamis- ja varastamisvajadus, kogu muu vägivald sinna juurde.
80 aastaga peaks ju nii armees kui moraalis mõndagi muutunud olema, aga kuna Stalinil ja Putinil suurt erinevust pole, siis polegi paremat loota. Kremli poolt vihatud, põlatud ja kardetud lääs arenes aastakümnetega edasi, aga nemad seisavad ikka samas kohas, sellest hoolimata, et teadus ja tehnika võinuks justkui silmi avada ja mõistust avardada. Need, kel avanesid ja avardusid, kupatati vanglasse või põgenesid nad ise riigist välja. Kui ikka Putin annab käsu, et vasakule vaat, siis paremale vaatajast saab kohemaid vaenlane.
Võidakse ju öelda, et mida minusugune pronkspea ka teab, aga ma kuulen, näen ja mõistan mõndagi. Mul ju siin mereäärsel maal jagub värsket õhku ja eks ajaga on ka teatav arusaam tekkinud. Mõni asi jääb siiski mullegi mõistmatuks. Kui üks Kremli "jänestest" kinnitas, et venelased ei kasuta tuumarelva mingil juhul, sest tuumasõjas ju võitjaid pole, on ainult kaotajad, siis mina mõtlen, et ka tuumarelvata sõjas pole erilisi võitjaid − Ukraina usutavasti kogu muu mõtleva maailma toel saab Venemaast jagu, aga kummagi poole kaotused on ja jäävad korvamatuks. Kui siis veel juurde mõelda, et Venemaa on oma varasema, praeguse ja ka tulevase maine täiesti nullinud, siis… Edasi võib iga inimpea ise mõelda.
Teine asi, mis mulle mõistatuseks jääb, on see, miks minule ikka ja jälle lilli tuuakse. Miks Eestis üldse sõjapuuslikke alles hoitakse? Eriti ajal, kui minu järelpõlv keset Euroopat surma ja hävingut külvab. Isegi minul on häbi!
Kunagi olid nelgid Ameerikas emadepäeva lilled: punaseid kingiti elus olevatele emadele, valgetega tänati ja mälestati lahkunud emasid. Nüüd on "tänu" mulle ja minu "mälestajatele" nelgid eestlaste ning teistegi rahvase poolt lausa põlglilledeks arvatud. Sellest on kahju, sest nelgid on ju tegelikult kaunid lilled.
Minu soovitus kõigile eestlastele, eestimeelsetele ja demokraatiat austavatele inimestele on, et palun tehke see väike ilus riik punamonumendivabaks! Las surnud puhkavad kalmistul: neile saab seal küünlaid süüdata, mõistlikul hulgal lilli viia ja austust avaldada. Sambad aga viidagu ajaloomuuseumi väljale, las nad seisavad seal hoiatusena meile kõigile.