ERIK GAMZEJEV ⟩ Eesti keele õpetajad lähevad hinda

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Erakonnad peavad kokku leppima, et teevad ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku ära. Muidu jääbki see vinduma nagu eelneval paarikümnel aastal ja kannatajaks saab veel üks põlvkond.

Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk on kokku arvutanud, et venekeelsete põhikoolide õpilastel on üheksa aasta jooksul üle tuhande eesti keele tunni. Suurele osale nende koolide noortele on need elus raisatud tunnid. Nad ei saa eesti keelt selgeks sel tasemel, et suudaksid gümnaasiumis õppida eesti keeles.

Gümnaasiumid peavad tegema järeleaitamistunde neile, kel on siiski tahtmine edasi õppida. Aga see tuleb millegi arvelt. Kannatavad teised õpilased. Neile jagub õpetajatel paratamatult vähem tähelepanu.

Sootuks hull seis on riigikeelega aga kutsehariduses. Näiteks Ida-Virumaa eesti noortel on võimalik kohalikus kutsehariduskeskuses eesti keeles õppida vaid üksikuid erialasid. Kümnetel erialadel käib riiklikus õppeasutuses õppetöö vaid vene keeles. Selle tõttu peavad Ida-Virumaa eesti noored minema ametit õppima kodukandist kaugemale ja suurem osa neist enam tagasi ei tule.

Kui ühtsele koolile üleminek tõepoolest tuleb, siis peaks eesti keele õpetaja ametist saama üks nõutumaid ja paremini tasustatud ameteid riigis.

Samas ei ole kutseõppekeskusel olukorras, kus põhikoolid on eesti keele õpetamisel pikaajalist praaki teinud, ka muud valikut kui õpetada ameteid vene keeles. Kui suurele osale õpilastest jääb eesti keeles arusaamatuks isegi õhuke "Jussikese seitse sõpra", siis mootorsõidukite ehituse või nüüdisaegsete lõikuspinkide kasutamise õpetamine eesti keeles oleks ilmselge sõelaga vee kandmine.

Võimalik, et kõigis ametites ei olegi riigikeele oskamine ilmtingimata vajalik. Küll aga on tähtis, et head üldharidust, kutseharidust ja ka huviharidust oleks võimalik riigikeeles saada igas Eestimaa nurgas.

Paljud Ida-Virumaa nii-öelda viie päeva eestlased ehk inimesed, kes käivad siin riigiasutustes või mujal tööl, aga elavad mujal, kinnitavad, et nad ei koli siia perega alaliselt elama, kuna kahtlevad, kas nende lapsed saavad siin heal tasemel eestikeelse hariduse. Kas neil on siin sama palju valikuid käia eestikeelses huviringis või trennis nagu mujal?

Ühelt poolt väärivad tunnustust need koduse vene keelega pered, kes panevad oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda ja ka algkooli, soovides, et nad saaksid varakult eesti keele selgeks. Samal ajal paneb see lisakoorma nendele haridusasutustele, kes vajaksid seetõttu rohkem õpetajaid ja raha.

Eesti keele õpetamise puudujääkide kõrvaldamisega tegeleb usinalt ka kaitsevägi, aga see ei peaks olema tema roll. Üks Keskerakonna tuntud poliitik on öelnud, et lõimumine toimubki Eestis kõige paremini kaitseväes, jalgpallis ja Keskerakonnas. Viimase puhul on see siiski nii ja naa. Üleminekul ühtsele eestikeelsele koolile on Keskerakond olnud suurematest parteidest kõige ebalevam, peljates, et selle selge pooldamisega võivad nad kaotada oma valijaid.

Reformierakonna haridusministri Liina Kersna eestvedamisel valmis eelmise aasta lõpus tegevuskava eesmärgiga, et kõigis avaliku raha eest tegutsevates Eesti koolides toimuks alates 2035. aastast õppetöö eesti keeles. See on küllaltki pikk periood. Aga valitsuspartner Keskerakond ei ole tõtanud sellele oma heakskiitu andma.

Teel selle eesmärgi poole ei peaks põhitähelepanu olema sellel, et 13 aasta pärast lõpeb lasteaedades vene keeles õpetamine, vaid kuidas kasutada tõhusalt seda aega, et olla samm-sammult üha paremini valmis ühtsele eestikeelsele koolile üleminekuks.

Kui praegu töötab Eesti lasteaedades ja koolides üle paari tuhande õpetaja, kelle enda eesti keele oskus ei vasta nõuetele, siis kuidas valmistada ette nende asendajaid? Pühendunud eesti keele õpetajaid, kes nõustuksid koolidesse tööle minema, on vaja praegusest palju enam. Kui ühtsele koolile üleminek tõepoolest tuleb, siis peaks eesti keele õpetaja ametist saama üks nõutumaid ja paremini tasustatud ameteid riigis.

Mida teha nende vene koolide õpetajatega, kes pole suutnud paljude aastate jooksul eesti keelt nõutaval tasemel ära õppida, aga kohaliku munitsipaalpoliitika huvides püsivad nad ikka veel koolis tööl? Kas pingete ärahoidmiseks ja tee avamiseks uue põlvkonna õpetajatele tasuks kaaluda näiteks nende eelpensionile saatmist?

Loodetavasti jääb iga aastaga Eestis vähemaks neid vene perekondi, kus valitseb selline "Russki Miri" mõtteviis, et eesti keele oskus ei ole oluline ja küll tuleb aeg, mil seda enam ei olegi vaja. Noorte enda motivatsiooni eesti keel ära õppida, kuna see aitab elus paremini toime tulla, peab samuti pidevalt laadima.

Kõige tähtsam on, kas suuremad erakonnad ja Eesti ühiskond laiemalt on nõus kokku leppima, et ühtsele eestikeelsele koolile üleminek on Eesti riigi tuleviku jaoks põhimõttelise tähtsusega küsimus. See loob ühtsema ühiskonna ja kaotab suurema osa probleemidest, millega on aastakümneid tulnud lõimumise lipu all maadelda. Alates eraldatusest infoväljal ja ajalookäsitluses kuni erinevate võimalusteni tööturul.

Selleni jõudmiseks on vaja poliitikutelt selgeid sõnumeid, et mingeid mööndusi ja järeleandmisi nagu eelnevatel aastakümnetel enam ei tule. Riik peab kulutama eesti keele õpetajate koolitamiseks ja nende palkadeks ka senisest märksa enam raha. Aus oleks seda selgelt öelda ka eelseisvate riigikogu valimiste eel ja anda teada, et see on parteideülene kokkulepe.

Kui need asjad ei käi käsikäes, siis on ka 2035. aastal paljude vene õppekeelega põhikooli lõpetajate keeleoskusega suuresti samasugune seis nagu praegu. Nad on küll üheksa aasta jooksul kulutanud oma elust tuhat tundi eesti keele tundides, aga tulemus on nigel. Loosungid ja näilised võidud ei paranda eesti keele õpetamist ega too ühtset kooli kuidagi lähemale.