KADRI PAAS ⟩ Eestile kindlustavad julgeoleku tuntus ja kokkuhoidmine

Kadri Paas, sisejulgeoleku asjatundja, Erakond Eesti 200 Foto: Erakogu

Lääneriigid on Ida-Euroopa 20. sajandil korra reetnud. Kas see kordub taas? Või suudame sellele vastu seista oma riigi tuntuks tegemise ja ühiskonna kokkuhoidmisega?

Ukraina sai Kremli ja lääneriikide sõnamurdlikkust omal nahal tunda 2014. aasta kevadel, mil venelased võtsid 1994. aasta Budapesti memorandumist hoolimata Krimmi ära ja alustasid Ida-Ukrainas verist sõda. Budapesti memorandumiga lubasid Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa kindlustada Ukraina iseolemist ja julgeolekut. Vastutasuks loobus Ukraina tuumarelvadest.

Venemaa suhtes ei toimi ükski heidutus.

Kui Ukraina tuletas memorandumit 2014. aastal, mil Venemaa tungis Ukrainale kallale, brittidele ja jänkidele meelde, kehitasid viimased õlgu ja kehtestasid Kremlile sanktsioonid, mille peale omakorda Kremli peremees õlgu kehitas ja hakkas ette valmistama tänavu veebruaris alanud Ukraina täielikku laastamist ühes ukrainlaste genotsiidiga.

Kogu agressiooni vältel on Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid luninud Kremli peremehelt, et too sõja lõpetaks. Saksamaa on jaganud Ukrainale lubadusi anda relvi ja laskemoona, aga alati leidnud põhjusi, miks lubadusi murda või nende täitmisega kuude kaupa venitada.

Berliin kaalutleb reaalpoliitika parimate praktikate järgi. Pole vaja Kremlit ärritada. Niikuinii lõpetab Venemaa ükskord sõja, mida kiiremini, seda parem. Vaherahu oleks ideaalne, sellest saaks peatselt vormistada lõpliku rahulepingu. No jääb Ukraina osast maast ilma... Neil on ruutkilomeetreid niikuinii rohkem kui Prantsusmaal. Elavad üle. Saaks Venemaalt jälle gaasi ja naftat osta. Praegu, kurivaim, kerja šeikidelt iga barrelit nagu kerjus... No ja kui Kremli peremees keerabki mõne aasta pärast torud Skandinaavia ja Balti riikide poole...

Ühesõnaga, kui Kreml hakkab jälle laiama, siis... Siis mõtleme edasi. Enne seda oleks vaja muidugi midagi kokku leppida. Ja kui Kreml tambibki Varssavi või Tallinna maatasa, siis jäägu nad vähemalt sinnakanti pidama.

1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja "vabastatud" Eestit puudutavate uudistega. Enamikus neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Kui käsitaksime seda infosõjana Eesti ja NLi vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud.

Nii tollases kui praeguses info-psühholoogilises mõjutustegevuses on Kreml olnud edukas. Alates tänavu maikuust on Vene eriteenistused süstinud Euroopa suurriikide liidritele pähe konkreetse narratiivi: "Ärge alandage Venemaad! Ärge ajage Venemaad nurka! Aidakem verevalamine peatada!" Õilsad või − nagu Kremli peremees ütleks − "üllad" ettepanekud ja üleskutsed, ent ainuüksi Kremlile jäägitult kasulikud ja vajalikud.

Kreml on haledaid tulemusi näidanud konventsionaalsel lahinguväljal, kuid info- ja kognitiivses − tunnetuslikus − sõjapidamises on saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Eesmärk on mõjutada Euroopa kolme suurriigi, sh NATO liikmesriigi juhte nõudma Ukrainalt kapituleerumist vaherahu ettekäändel, misjärel järgnevad läbirääkimised. Need lõpevad sellega, et Ukraina loovutab kolme suure ELi ja NATO riigi aplausi saatel Venemaale mõned maa-alad. Kremli peremees saab oma riigis võidust rääkida, natukese aja pärast jälle muretult Euroopasse naftat ja gaasi müüa ning alustada uue, seekord Skandinaavia ja Baltikumi vastase sõja ettevalmistamist.

Mis peaks eelnevast lähtudes olema moraal Eestile? Venemaa suhtes ei toimi ükski heidutus.

Miks ei ole Kremli sõjardeid võimalik millegagi kohutada? Ei ole võimalik hirmutada seltskonda, kes ei loe ohvreid, kannatusi ega pisaraid. Pole kunagi lugenud ega hakka ka kunagi lugema. Oma riigis tehakse rahvale selgeks, et võitlus natsismi vastu nõuab ohvreid. Natside − tõsi, neid ei ole keegi seni veel Ukrainas kohanud − vastu võitlejad surevad kangelastena. Eriti need, kelle taskutest leitakse naiste pesu ja soomukitest pesumasinaid.

Kõige kindlama julgeoleku kindlustab Eestile tuntus ja nähtavus. Kui väikeriiki pole rahuajal märgata, siis sõjaajal ei tule see ammugi kellelegi meelde. Eesti huvid jäid 1940. aastatel Euroopas tagaplaanile. 2022. aasta kevadel on Eesti silmapaistvuse eest peaminister Kaja Kallas hoolt kandnud. Tahaks loota, et Kallase töö ei ole olnud asjatu, arvestades lääneeurooplaste reaalpoliitilisi kaalutlusi ja treenitavat südametunnistust.

Välispidisele tuntusele ja nähtavusele tuleks lisada Eesti siseriiklik infojulgeolek, elanike moraali arendamine ja kindlustamine, koosmeele kasvatamine ja tugevdamine. Selle vaieldamatu osa on Eesti venekeelsete elanike riigikeeles õpetamine alates lasteaiast, hiljemalt algkoolist. Keele kaudu kujuneb maailmapilt, keel ühendab ja aitab ümbritsevat mõista.

Vastase alatine eesmärk on lõhkuda Eesti mainet nii riigis endas kui väljaspool ja vastandada Eesti inimesi omavahel, ajada neid tundlike ja emotsionaalsete teemade abil tülli. Ärevas ja mitmekeelses keskkonnas saab Kreml oma Eesti-vaenulikke eesmärke märksa mõjusamalt ellu viia kui sõbralikus ja ühtehoidvas inforuumis.

Eesti inimeste majanduslikust toimetulekust sõltub, kas ja kui usinalt sooviksid nad keset kõige koletumat kriisi oma riiki kaitsta. Reaalne ostujõud väheneb, inflatsioon järab palgatõusu armutult ja me kõik jääme iga päevaga vaesemaks. Päriselus võib see tähendada olukorda, kus ei ole millegi nimel võidelda, nt püsivat elukohta, kallist kodu või peret. Ja kui ei ole motiivi, siis jäetakse võitlemata. Tänavusele "Siilile" jättis ette teatamata tulemata 1400 reservväelast.